Kehamõõtmed: esineb Lõuna-Eestis. Tüvepikkus 10...18 cm, saba 8...15 cm Arvukus Eestis: Väga Kehamass: 80...150 vähearvukas, haruldane. grammi Elupaik- ja viis Eelistatult leht- või segametsades, hea meelega ka inimese läheduses. Eestis eelistab kiviaedade ja -hunnikute lähedust. Kerajas pesa on kas puuõõnes, vanas linnupesas või okste vahel. Liigub palju maapinnal. Öise aktiivsusega üksikeluviisiline unilane, kel puudub külmatardumus. Oktoobrist maini viibib oma pesas talveunes. Toitumine Segatoiduline, kes ei põlga ära ei taimset ega ka loomset toitu, eelistades nähtavasti loomset. Sööb putukaid ja nende vastseid, tigusid, väiksemaid selgroogseid, linnumune ning taimede seemneid. Sigimine Meil poegib korra, lõuna pool kaks korda aastas. Tiinus kestab 22...24 päeva. Pojad (tavaliselt 3...5, harva 2...7) sünnivad juunis - juulis. Pojad on
eriti kui külalised olid. Kõrgklass Söödi mett, juustu ja mune, mis oli harilikult serveeritud koos liha või kalaga. Hiljem muutus cena kahekäiguliseks: põhiroog ja magustoit (puuviljad ja mereannid) Mida aega edasi seda suuremaks, keerulisemaks ja kõrgetasemeliseks muutusid söögikorrad Söödi metssiga, veiseliha, vorste, sealiha, lambaliha, parte, haneliha, kana, väiksemaid linde ja kalu. Söödi oliive, pirne ja viigimarju Unilane (näriline) oli delikatess (mida paksem, seda parem) Peaaegu, et alati oli söögi kõrval ka kaste kõige kuulsam on kalakaste Unilased Joogid Veini segati vahetult enne joomist veega Oli palju erineva maitsega veine: Passum kange ja magus rosinavein Muslum segu värsketest viinamarjadest ja meest Posca hapu vein vee segatud vee ja taimedega (populaarne alamklassil) Oli ka õlu, kuid seda peeti vulgaarseks/labaseks ning tihti seostati seda
inimese läheduses. Eestis eelistab kiviaedade ja -hunnikute lähedust. Liigub ringi põõsaste all ja kivide vahel ning mõnikord ka puude otsas. Sageli elab ka majades. Pesa ehitab ise. Pesa on ümmargune, küljel asuva sissekäiguga. Vooderduseks kasutab sammalt, sulgi, lehti, heinakõrsi ja karvu. Pesa ehitab pehkinud kändudesse, lindude suluspesadesse, ehitab ka urge. Talveuneks (oktoobrist maini) kasutab puuõõnsust, seinaõõnsust või koopaid. Öise aktiivsusega üksikeluviisiline unilane, kel puudub külmatardumus: Tihti tegutseb ka peale päikesetõusu. Kasutub igal aastal ühte ja sama territooriumi, mille raadius pesast on u. 75-80 meetrit. Eriti häälekas on ta sigimisperioodil. Areng Suguküpsuse saavutavad lagritsad ühe aasta vanuselt. Eluiga ei ületa neil tavaliselt viit aastat, kuid erandjuhtudel võib see küündida 9 aastani. Paaritumine Meil poegib korra, lõuna pool kaks korda aastas. Tiinus kestab 22 ... 24 päeva. Pojad (tavaliselt 3 ..
erinevaid võimalusi vaba aja veetmiseks. Loodussõpradele võiks pakkuda taimevaatlusi, sest Jõulumäe territooriumil leidub erinevaid liike maapinnasamblaid ning teisi raba-ja luitemaastikule iseloomulikke taimi. Aastatel 1994-2002 oli Jõulumäel, paikselt elutsevaid päkapikke näha ja kuulda. Jõulumäe päkapikumaal askeldas ligikaudu 50 erineva ametiga päkapikku: Kiikerpäkk, Käbrik, Hingela, Jõura, Kudriin, Helina, Iluri, Trillalla, Virkjalg, Kelkur, Suuskur, Unilane, Kulbi-Kusti, Tohtermann, Tarkur, Kingitaja jt. Päkapiku Pank-Postkontoris kehtis oma raha - Päkk, sellega sai osta pileti ja proovida loosiõnne, maitsta Päkapiku seljankat, varuda päkapikkude fännikraami ja lunastada pääsme Päkapikkude muinasjutumatkale. Nüüd saab igaüks ise ette võtta rännaku samal rajal. Päris päkapikkudega kahjuks ei kohtuta. Iga päkapiku elupaiga juures on kirjas muinasjutt, mida see päkapikk rändajale jutustab
uruhiir, niidu- uruhiir, soo- uruhiir, võsa- uruhiir, mügri, ondatra Lendoravad söövad lehti ja okaspuude okkaid, sest nad ei suuda hammustada nii kõvasti kui harilik orav. Unilased on nad selle pärast, et nad magavad päeval ja ka talvel. Praeguseks on lagrits kadunud, mitte ainult Eestist vaid ka lähipiirkondades. Pähklinäpi kohta pole materjali, et nad oleksid Eestis levivad. Leedus on neid umbes 1miljon. Toituvad viljadest-marjadest. Kunel on kõige suurem unilane ning arvatavasti Eestis seda liiki pole. Rotisuurune loom. Lõuna- Euroopas on tavaline liik. Ränd- ja kodurott on kaasliiklased. Koduhiirel on spetsiifiline lõhn. Pisihiir punub endale pesa nagu lind. Talveks lähevad ikkagi urgudesse, sest talvel on maa-alustes koobastes soojem. Uruhiirel on lühem saba kui päris hiirtel. Pea on paksem. Uruhiired elavad avamastikul ning on viletsad ronijad. Leethiir on punakat värvi ning tavaline liik Eestis. Elavad metsades ja parkides, väga hea ronija
marjad, pungad, putukad. Sigib 2 korda aastas, pesas 3-5 poega. Tiinus kuni 25 päeva, imetamine kestab umbes kuu. Põhiliselt öise eluviisiga. Talvitub maa sees külmumispiirist allpool. Talveuni septembrist aprillini. Vaenlaseks kärp ja kakud. LAGRITS (Eliomy quercinus) - napilt rotisuurune. Keha ja saba ülapool hallikaspruun, alapool valge järsu üleminekuga. Sabal on must-valge pintsel. Elupaigaks sega- ja okasmetsad. Kõige rohkem maapinnaga seotud unilane. Esikohal on loomne toit - putukad, ämblikud, teod, väikesed selgroogsed - sisalikud, hiired, linnupojad). Sööb ka puuseemneid, marju, puuvilju, õisi, koort. Sigib kuni 2 pesakonda aastas , poegi tavaliselt 2-9, tiinus 29 päeva. Imetamine kestab kuu. On öise eluviisiga. Pesakond liigub karavanis. Magab talveund. Vaenlased on kärplased, rotid, kakud. KASETRIIBIK (Sicista betulina) - saba tüvest pikem, must triip piki selga, suured kõrvalestad. Armastab
annaabi.ee 
