Siin ei ole hea elu." Peale seda läks kõik pimedaks nagu kehva elektrivarustusega noortekeskuses leerimajas ning ta kadus. Nüüd olin ma saanud küllalt häid õppetunde. Enam ma ei mõelnud, et võibolla peaksin ma hoopis põrgus põlema või taevas pilvedel olesklema. Ma mõistsin, et läheb ikka nii nagu minema peab ja väga vähest saad sa ise muuta. Ma tahtsin nüüd koju. Surmakuulutaja aitas mu ühe sõrme nipsuga koju, oma voodisse ning just kui unesegaselt jäin ma magama nagu olekski kõik see olnud uni.
Kiirus, vaid kiirus, ei muud… Hommikul üles ärgates meenus mulle unesegaselt üks heli, täpsemalt telefoni äratuskella helin. Käega kombates võtsin padja alt telefoni ja isegi korraks kartsin kella vaadata. Vajutades telefoni suvalisele nupule ilmus ekraanile kellaaeg mis ütles, et ma olen sisse maganud. Ajades ennast kiiresti püsti, hakkasin kähku riideid selga toppima. Tavaliselt enne mõtlen mida selga panna ja missugune riideese millega sobib, siis nüüd seda aega enam ei olnud. Õnneks oli mul õhtul koolikott tänase tunniplaani järgi valmis pandud
Tegime siis teed käte-jalgade segadikus ja nihutasime endki kuhugi pinkidele, bussijäänud asju otsides. Pool tunnikest õndsat und.. ja siis algas Suur Tõusmine ehk Karu Soolo Ceausescu Juurde Külla. Woow, see oli juba midagi! Mujale ei saanud sõita kui aina üles ja VÄGA üles! Mõtlesin õudusega, kui keegi sama suur vastu tuleb! Koos päikesekiirtega jõudsime kurule, läbisime tunneli ja kella üheksa paiku jäime bussiga kaheksaks tunniks ,,puhkeasendisse" Kõik aeti unesegaselt kibekülma tuule kätte. Oh, mõned liigutused ja juba oli erksus ja soojus tagasi! Otsustati teha ühine soe söömaaeg- hernesupp, mis hiljem nii mõnegi kõhu haigeks tegi.. Karud panime ilusti tuttu ja kõik läksid kuhugi-kes kõrvalolevaid Rumeenia kõrgemaid tippe vallutama, kes õdusasse restorani õlut ja friikartuleid ootama. Kalli-kalli kohtumine armsa Velli rühmaga, kes parasiteeris seal juba teist päeva. Oh seda kohtumisrõõmu ja muljetamist!
- Leemet vajus uuesti magama ja kui ta jälle ärkas otsustas ta proovida keldrist välja saada, kuid see ei õnnestunud, sest isegi kahe käega oli tal seda raske teha olnud, nüüd aga 1 käe ja peaga oli see võimatu, ta kukkus redeli astmelt ja kaotas teadvuse, kui taas ärkas, otsis liha ja sõi, põrkas kokku ka Vootele laibaga, mis oli nüüd ebameeldivalt haisema hakanud, enam ta ei kartnud laipa, vaid tundis vastikust - poiss oli väga nõrgaks jäänud ja sonis, sisistas unesegaselt ussisõnu, mis lõpuks ta päästsid ja läbi maapinna tungisid, seda kuulsid rästikud, eesotsas Intsu isaga, kes keldriluugi lõhkus, Leemet viidi koju ema juurde, kus ta pidi pikalt toibuma, ta vasak käsi jäi kõveraks, kuna see oli olnud 2 kohast murtud 15. - Mets on muutunud, see on kasvanud nii kuidas juhtub ja jääb jalgu, vahel satub sinna ka mõni inimene marjule või seenele, kuid külainimesed siiski kardavad metsa, Leemetist oli saanud viimane mees, kes mõistis ussisõnu
annaabi.ee 
