Riikliku Kunstiinstituudi keraamika alal. On töötanud õpetajana Tartu Kunstikoolis ja konsultandina Tartu Kunstimuuseumis. Samal ajal töötas ta ka Hollandis raadiojaama ,,Vaba Euroopa" korrespondendina. Ta on nii Kunstnike Liidu (1985) kui ka Kirjanike Liidu (1991) liige. Graafik ja portselanimaalija Indrek Hirv tuli otsustavalt visuaalse kunsti maailmast luulesse paarkümmend aastat tagasi, kui ta 1987. aastal avaldas debüütkogu UNERAEV. Sellest ajast on tema luulekogud ilmunud regulaarselt aasta- paarise intervalliga: kahte kümnendisse mahub 14 luuleraamatut- sealhulgas nii valik- kui uudiskogud ja midagi nende vahepealset. Lisaks leiab neist autori omaluule kõrval palju luuletõlkeid. Valikkogusid on uudiskogudega võrreldes järjest enam ilmunud, sageli esinevad vanad tekstid uutega kõrvuti. Ometi ei saa Indrek Hirve puhul rääkida kordustest iga kogu tuleb võtta tervikuna, iga kogu peegeldab autori hetkemaailma
ametliku nõukogude mütoloogia nihestatud kujul tarvituselevõtt. See kalduvus jõuab haripunkti ta Matti Moguci värssides, mis on huviväärsemaid nähtusi 1970.1980. aastate underground-luules ja kogu eesti kirjandusloo uhkemaid müstifikatsioone. Tema luules on selgeid sugemeid sots-art'ilikust kunstikäsitusest. Indrek Hirv Beieri ja punkluule kõrval paistsid tema tekstid arvatavasti liiga ilusad ja ,,sisutud". Esikkogus ,,Uneraev" keskendub klassikalistele stroofivormidele ja viiejalgsele jambile (romantiline). Ta kujundites ka hoiakutes põimuvad 20. sajandi alguse uusromantilise ja sümbolistliku luule mänguline dramatism, hilisem sürrealismikogemus ja sajandilõpu maneristlik meelelaad + huvi sootuks modernismi-eelsete luulevõimaluste vastu tõlked prantsuse barokkluulest ja Francois Villonilt. Samas tema luuletuste subjekt on üleni eneseküllane, immoraalne ja oma lausutavasse lahustunud
ja mängust, siis 90ndate II poole kogudes on Beier tuntavalt kibestunum, teravam, iroonilisem ühiskondlike protsesside suhtes. Puhas rõõm mängust on tasapisi taandunud ja kogu luule laad muutunud tõsisemaks. INDREK HIRV (s 1956) Sama generatsiooni kirjanik, kes toob omamoodi rollimängu 80ndate stagneerunud luulesse. Debüteerib samuti 80ndate II poolel kogu ,,Uneraev" ilmub 1987, järgmine kogu järgmisel aastal. Seejärel aastane paus ja 90ndatel avaldab ta igal aastal ühe, paremal juhul kaks raamatut. 2000 aastal ilmus valikkogu ,,Ööpäev", kus on kogu tema 90ndate looming. Juba tema kogude pealkirjadest on näha, et ta kasutab pealkirjana ühte sõna, mis on võrdlemisi harva esinev liitsõna või mõnel puhul moodustatud küllalt eripäraste sõnade kokku liitmisel. Seda võtet kasutab täiesti teadlikult oma kogude pealkirjastamise puhul
Praegu vabakutseline luuletaja. Teda on mõjutanud prantsuse klassikaline luule, mida ta on ka eesti keelde tõlkinud. Looming on valdavalt silbilis-rõhuline ja riimiline, luulekeel viimistletud ja kõrgstiilis. Kasutab modernseid kujundeid, eriti 1980. aastate lõpust alates. Enamjaolt on tegemist armastusluulega, millele on lisandunud eksistentsiaalne eneseväljendus. Tema luule on sageli erootiline ja esindab väga mehelikku vaatepunkti. Luulekogud: "Uneraev" (1987), "Pimetrükk" (1989) langeb kokku eesti underground'i madala stiiliga, "Põueoda" (1990), "Võhumõõk" (1992), "Kuu vari" (1992), "Tähekerjus" (1993), "Taskuraamat " (1994), "Põuasinine" (1996), "Rännuraamat" (1996), "Kiviingel" (1997), "Fuugamust" (1998), "Pärlhall" (1998), valikkogu "Ööpäev" (2000). Laul Jaan Söödi häälele I mind jälgis kuu kui tulin ilmale külm vari lumel läikis - sinine kui klaas kuuvalgus langes pilveservale
annaabi.ee 
