Koosnes kahest suurest poolest: rehetoast ja rehealusest Katused roost või õlgedest Vanematel rehielamutel ei olnud korstnaid ega aknaid Suur reheahi --- rehetoa seinad olid paksult nõgised; reheahjus küpsetas perenaine leiba ja lahtisel koldetulel keedeti vaskkateldes toitu Põrandad savist, kivist või lihtsalt mullast Mööbel puidust Rehetoas kuivatati partel vilja Talvel külmaga toodi ka loomad inimeste hulka Suveajal tuldi rehetuppa vaid uneajaks; enamik aega oldi õues, isegi toit valmistati suveköögis Teised taluhooned Ait riiete jaoks Ait toiduainete jaoks Püstkoja sarnane suveköök Laut Saun Kooguga kaev Taluhooneid ümbritsev maa jagunes karja-, heina- ja põllumaaks + mets Eesti talupoja argielu ERM Kõrtsis käimine Kaks kooskäimise võimalust: kõrts ja kirik Kõrts oli omamoodi klubi --- tähtsad uudised, kokkulepped sulastega, võimalus lõõgastuda
õpetajad, kes ei kandnud õpetajatele ettenähtud vormirõivaid, vaid kandsid erariideid. 1905.aastal lubati õpilastel väljaspool kooli kanda ka muud riietust, kuid see tühistati kaks aastat hiljem. 1914.aastal evakueeriti kool Venemaale. (Kennik, Laul, Liim, Naber, Sirk, 1981, Lukas, 1980) 3. Päevarežiim Lisaks koolivormi kandmisele kehtestati väga karm päevarežiim. Õpilased pidid tõusma kell kuus ja magama heitma kell 10, siis jäi uneajaks 8 tundi. Kell 8.45 toimusid ülekoolilised hommikupalvused õigeusulistele vene keeles ning luteriusulistele saksa ja eesti keeles. Tuunid algasid kell 9, kestsid 45 minutit ning keset päeva oli pikem vaheaeg söömiseks. Tavaliselt olid õpilastel kaasas oma võileib, kuid 1909.aastal avati aula eesruumis einelaud, kus õpilased võisid 15-20 kopika eest saada kerget sooja einet. Viimase tunni lõpul pidid korrapidajad lugema issameie palve selles keeles, milles ta usuõpetust õppis
SENECALT LUCILIUSELE TERVITUS. Sa käsid mul vältida rahvahulka, tõmbuda endasse ja rahulduda oma teadvusega," ütled sa, "kuhu jäävad nood teie juhtmõtted, mis käsivad tegevad olla surmani?" Selle jaoks, mida sulle aeg-ajalt näin soovitavat, olen ise tagasi tõmbunud ja välisuksed lukustanud, et saaksin paljudele kasulik olla. Ükski päev ei möödu mul jõude. Võtan öödelt lisa õpingute jaoks. Uneajaks pole ma vaba, uni võidab minu ja mu öistest valvustest väsinud ja kinnikippuvad silmad on suunatud tööle. (2) Olen eemaldunud mitte niipalju inimestest kui asjadest ja eriti omaenda asjadest; ajan järelpõlvede asju. Panen kirja mõndagi, mis neile kasu võiks tuua. Kirjutan tervislikke manitsusi, otsekui kasulike arstimite retsepte, olles kogenud nende tõhusust omaenda haavadel, mis, olgugi veel paranemata, on lakanud edasi arenemast. (3) Näitan
Ja millised võiksid olla sõltuvuse ahelad nende seas, kes midagi ei oma? Kui mind ühe puu alt ära aetakse, võin vabalt minna teise juurde. Kui mind ühes paigas piinatakse -- kes takistab mind mujale minemast? Kas leidub inimest, kes oleks minust küllalt palju tugevam ja pealegi piisavalt paheline, laisk ja julm, et sundida mind hoolitsema tema ülalpidamise eest, sellal kui ta ise jõude oleskleb? Ta peab ju pingutama, et mind mitte hetkekski silmist kaotada, ta peab mind enda uneajaks suurima hoolega kinni siduma, kartes, et ma vastasel juhul põgenen või ta tapan. See tähendab, et ta peab vabatahtlikult võtma enda kanda koorma, mis on palju raskem kui see, mida ta soovib vältida, või see, mille ta tahab minu õlgadele veeretada. Pealegi, mis saab siis, kui tema valvsus korrakski raugeb? Kui mõni ootamatu heli sunnib teda hetkeks pead kõrvale pöörama? Ma jooksen metsas paarkümmend sammu ja juba ongi mu köidikud katkenud--ta ei näe mind enam kunagi.
annaabi.ee 
