geen viib hoopis teistsuguse kehaosa arenguni. Lisaks oma segmentidele suhtlevad Hox'i geenid omavahel, et pidada ülal kohaseid ekspressioonidomeein piire. Üldiselt surub rohkem tagakehapoolsem geen alla rohkem eeskehapoolsema geeni avaldumise. Evolutsioonilised muutused Hox'i geenides ja nende aktiivsuses võivad olla kehade seaduspärasuste muutuste põhjuseks. Traditsioonilisteks Hox'i geenideks on labial, proboscipedia, Deformed, Sex combs reduced, Antennapedia, Ultrabithorax, abdominal-A, and Abdominal-B. Lisaks veel Hox3 ja fushi tarazu, mida arvatakse funktsioneerivat Hox'i geenidena alg-lülijalgsetes. (Hughes, Kaufman, 2002) 5 Lülijalgsete pea probleem Lülijalgsete pea probleemiks on erinevate lülijalgsete alamhõimkondade erinev pea segmentide ehitus. Vaidlused on tavaliselt keskendunud suu-eelsele piirkonnale: millistele
ootsüüti, blastodermis reguleerivad Hunchback-, Bicoid-, Caudal- ja Nanos-valkude keemilised gradiendid geenide diferentseeritud aktiveerumist/inaktiveerumist, mis viib embrüo eesosa ja tagaosa segmentide moodustumiseni. 258. Homeootilised geenid: Homeootilised geenid kui selektorgeenid vallandavad nende poolt kontrollitud geenide kaskaadse avaldumise ja sellega erinevate kehasegmentide arengu. Homeootilised geenid (nt. Ultrabithorax) avalduvad embrüo esiosa- tagaosa spetsiifilises piirkonnas, kõik homeootilised geenid (v.a. geen Dfd) transkribeeritakse samas suunas, homeootilistes geenides ei ole introneid. 259. Günandromorfid: 1 X-kromosoom on kadunud, edaspidi moodustus organismis kahete tüüpi rakud (XX ja X0 rakud), XX/X0-mosaiigid arenevad organismideks, kelle vasak kehapool on emasorganismi tunnustega (XX) ja parem kohapool on
tugevaid RNA sekundaarstruktuure ja sageli ka kümneid AUG koodoneid. Selliste mRNA-de translatsiooni initsiatsioon ei saa toimuda skaneerimise teel. On teada, et nende mRNA-de sekundaarstruktuurid juhivad kuidagi 40S alaühiku õige initsiaatorkoodoni lähedale. Sisemist translatsiooni initsiatsiooni suunav struktuuri mRNA's kannab nime IRES (internal ribosome entry site). Sellist cap-st sõltumatut translatsiooni kasutavad mitmed rakulised mRNA-d (TBP, FGF2, IGF2, antennapedia, ultrabithorax, eIF4G, BiP jt) ja paljud viiruste mRNA-d. Sisemist initsiatsiooni kasutavad rakulised mRNA-d kodeerivad enamasti proto-onkogeene või arengugeene, mille ekspressiooni on oluline täpselt reguleerida. Paljud viirused kasutavad cap-st sõltumatut translatsiooni initsiatsiooni, et selektiivselt inhibeerida peremeesraku cap-st 32
36 sekundaarstruktuure ja kümneid AUG koodoneid. Selliste mRNA-de translatsiooni initsiatsioon ei saa toimuda skaneerimise teel. Nad juhivad kuidagi 40S alaühiku õige initsiaatorkoodoni juurde. Sisemist translatsiooni initsiatsiooni suunav struktuur mRNA-s – IRES – internal ribosome entry site. Cap-sõltumatu translatsiooni kasutavad mitmed rakulised mRNA- d (TBP, FGF2, IGF2, antennapedia, ultrabithorax, eIF4G, BiP jt) ja viiruste mRNA-d. IRES on sisemine ribosoomi seondumiskoht. Need on enamasti mRNA sekundaarsed struktuurid. Pole vaja skaneerimiseks ja cap-iga seondumiseks vajalikke valke. Seda kasutavad ära mitmed RNA-viirused 5’ ― IRES ― 3’. Ühel viirusel on kaasas proteaas, mis tõmbab IF4 pooleks. Raku valgusüntees peatub ja viiruse valgusüntees IRES-i abil saab toimuda. Sisemist initsiatsiooni kasutavad rakulised mRNA-d kodeerivad enamasti proto-
annaabi.ee 
