Hea on olla 16-aastane Kui ma olin väike, tahtsin olla alati suur ja tark Nüüd olen kasvanud suureks ja ka tarkust ja oskusi on kogunenud üksjagu, kuid vahel on tunne, et tahaks olla hoopis pisike nagu lapsena. Kes ma siis olen kas suur või väike? Täna tunnen, et olen just praegu kõige paremas vanuses. Hea on olla kuueteist aastane. See on iga, kus lapsepõlv hakkab seljataha jääma. Ulakused, mängud ja muud vembud on jäänud tahaplaanile. Olen muutunud tõsisemaks ja arukamaks. Tunnen, et olen muutunud palju vastutustundlikumaks ja ka iseseisvamaks. Keegi ei küsi enam, kas on õpitud- mind ei kohelda enam kui last. See annab julguse ise otsustada ja vastutada, pannes ise endale kohustused. Kuusteist on just see iga, kus täiskasvanuks saamiseni on veel paar aastat aega. See on just aeg, kus hakata mõtlema, kuhu edasi. Mis elu ootab mind ees, milliseks oma elu ise kujundan
mälestusteks. Kui nemad väidavad seda tänapäeva noorte kohta, siis on vähe tõenäoline, et samal ajal on neil mõtetes tõsiasi, et aastakümneid tagasi mõeldi neist samamoodi. Inimese vananedes ununevad paljud asjas, olulisemaks saab perekond ja karjäär ning muututakse korralikeks, auväärseteks ja käitutakse vastavalt oma mõtetes väljakujunenud eetikanormidele. Kuigi nad on unustanud oma lapsepõlve patud ja ulakused, võiksid nad sellele siiski tähelepanu pöörata, kui nimetavad tänapäeva teismelise hukka läinud põlvkonnaks. Seeläbi muutuksid pinged põlvkondade vahel veidikenegi vabamateks. Siinkohal võib öeda, et noorus on hukas olnud juba ammustest aegadest, kuid küsimusele, kas see on alati püsinud samasugusena, saab vastata vaid pikemal mõtisklemisel.
hoolitsevad pere eest. Seetõttu tekivadki sellised mõisted nagu ,,meeste ja naiste tööd". Lapsepõlves aleteadvusesse juurdunud, võtame need ellu loomuliku osana kaasa. Sama jätkub koolielus. Ka õpilasi ei kohelda sooliselt võrdõiguslikena. Toon mõned asjakohased näited: kui õpetajad ei saa tunnis arvutist mingit programmi käima, kutsutakse alati mõni ,,taibukam" poiss appi. Poistelt ei nõuta nii palju, neile antakse andeks ulakused ja tegemata tööd väljendiga : ,,Ah, ta on ju poiss, poisid ei ole nii hoolsad nagu tüdrukud." Miskipärast on tüdrukud alati need, kes klasse kaunistavad ja poisid need, kes toole tõstma peavad. Erialade õppimise puhul ei määra sugu Eestis rolli. Naised saavad õppida politseinikuks, ehitajaks, elektrikuks, automehaanikuks. Neil on võimalus omandada meestega võrdsed teadmised. Mis puutub aga võimalustesse tööturul, siis seal muutub naiste olukord veidi keerulisemaks
tihtipeale lahterdatud kausta, mida võib nimetatatud unustatud mälestusteks. Kui nemad väidavad seda tänapäeva noorte kohta, siis on vähe tõenäoline, et samal ajal on neil mõtetes tõsiasi, et aastakümneid tagasi mõeldi neist samamoodi. Inimese vananedes ununevad paljud asjas, olulisemaks saab perekond ja karjäär ning muututakse korralikeks, auväärseteks ja käitutakse vastavalt oma mõtetes väljakujunenud eetikanormidele. Kuigi nad on unustanud oma lapsepõlve patud ja ulakused, võiksid nad sellele siiski tähelepanu pöörata, kui nimetavad tänapäeva teismelise hukka läinud põlvkonnaks. Seeläbi muutuksid pinged põlvkondade vahel veidikenegi vabamateks. Siinkohal võib öeda, et noorus on hukas olnud juba ammustest aegadest, kuid küsimusele, kas see on alati püsinud samasugusena, saab vastata vaid pikemal mõtisklemisel. Ühiskonnareeglid need kehtisid kunagi, kuid tänapäeval ei taheta seda enam millegipärast tunnistada.
tal teha, sest muidu võisid nõelad voodisse ära kaduda ja hiljem torkida - tüdruk ajas end lõpuks voodist üles ja pani selga oma kõige inetumad riided ning hakkas toolidega kolistama, mispeale vanaema tuppa saabus ja tüdrukut tutistas lõhkumise eest - tüdruk hakkas kartulikotti nõeluvat vanaema jälgima ja tujutsema, keeldus söömast, vanaema pööras tema tujudele ja halvasti käitumisele tähelepanu, ema mitte niivõrd, ema ei keelanud eriti, pigem tundusid talle ulakused lõbusana - tüdruk arutles, kuidas ema kartis onu, onu aga vanaema, kuid et tema ei karda kedagi, provotseeris jällegi vanaema talle ebameeldivate teemadega (punkris olevad mehed, miks vanaema neid üles ei anna jmt) - tüdruk otsis välja kõik oma mänguasjad, kuid miski neist ei suutnud teda rõõmustada, sest need olid kulunud, järgmisena asus ta sahtlikallale, kust leidis oma nürid värvipliiatsid ja joonistusvihiku, kuhu olid kõik pereliikmed midagi sisse joonistanud
võimalusi samastumiseks. Enamasti on lugude käivitajaks mõni Liisu poolt välja mõeldud temp või korraldatud väike seiklus. Suuri pahandusi ette ei tule, on üksnes pisiulakused, mida täiskasvanud lahendavad huumorit appi võttes. Lood on mängulised, kuid päriselt fantaasiamaailma eksivad harva. Liisul on liiga palju tegemist venna ja vanemate seltsis, nii et unistamiseks ei jää eriti aega. Lugudes puudub didaktiline suunitlus, pigem peaksid vanemad lapsi hoiatama, et kõik ulakused neis raamatuis pole järeletegemiseks. Raamat ,,Liisu" koosneb kolmest lühijutust: jutus ,,Puuksutav Joosep ja ülejäänud pere" kirjeldatakse perekonda, milles toimub igahommikune maadejagamine kassiga, kes siis kättemaksuks laua all puuksutama hakkab; jutus ,,Jäätisepidu" viib isa lapsed kohvikusse jäätist sööma ning seal hakkab Liisu fantaseerima jäätisemaast; jutt ,,Vett pritsiv kivi" saab alguse konfliktist Liisu ja tema vanema venna vahel, kes väidab, et nõidu pole olemas
annaabi.ee 
