Üks päev kammkeraamika kultuuris Tere! Olen Ilp ühest järveäärsest asulakesest. Hommikul vara ärkasin kahtlaste loomahäälte peale. Meie onnide vahel liiguvad tihti hundid ja karud. Läksin välja, oda käes, millel oli minu enda tehtud tulekivist nooleots, ning hiilisin vargsi välja vaatama ega kedagi majadevahel luusimas pole. Ainuke heli, mida ma nüüd kuulsin, oli kõhukorin erinevates hurtsikutes. Oleme mitu päeva elanud ainult marjade peal. Meestel pole olnud jahil õnne. Täna loodetavasti saavad meie kõhud rasvast liha täis, sest rammu on meil vaja, talv on tulekul. Hiljem hommikul poisikesed juba imetlesid oma äsja valminud jahiriistu, mis olid tehtud juba uhkemast moondekivimist. Nad nimetasid neid kirvesteks. Kalapüügiga tegelevad mehed olid uhked oma uute teadmiste üle kalade eluviisi kohta ning kuidas neid paremini kätte saada. Nii, ongi aeg meestel ja poisikestel metsa poole astuda
Tõsi, nuga ei lõiganud midagi, kuid ta oli ehtne Barlow, ja see o!i kujuteldamatult tähtis, olgugi et see, kust läänepoisid üldse selle mõtte võtsid, et selline relv võis asja kahjuks ka järele 28 tehtud olla, on sügav saladus ja võib-olla jääbki selleks. Tom lõpetas kapi täkkimise uue noaga ja kavatses kirjutuslaua kallale asuda, kui teda kutsuti ümber riietuma pühapäevakooli jaoks. Mary andis talle plekk-kausiga vett ja tüki seepi ja ta läks õue ning pani kausi väikesele pingile. Siis kastis ta seebi vette ja pani kõrvale, kääris varrukad üles, valas vee tasakesi maha, astus kööki ja hakkas ukse taga rippuva käterätikuga usinasti nägu pühkima. Kuid Mary võttis käterätiku ära ja ütles: «Kas sul häbi ei ole, Tom? Sa ei tohi nii halb poiss olla. Vesi ei tee sulle haiget'.». Tomil oli veidi piinlik. Pesukauss täideti uuesti, ja seekord seisis Tom selle ees pisut aega julgust kogudes, tõmbas siis sügavasti hinge ja alustas
Päris vigane lehm! Säh, näe, vhüüt, nõõ! Nõõõ!» Vilistades, keelt laksutades ja piitsa plaksutades hakkas poiss vaest looma ergutama, kes kõigest jõust edasi püüdis, aga mättase maa peal palju edasi ei pääsenud. Emmi ei raatsinud oma hobust peksta, seepärast oli ta ka tüki maad taha jäänud. «Kuhu te tahtsite sõita?» küsis Jaanus oma täkku osavasti seisma pannes. «Oh Jaanus!» kaebas Oodo peatudes «peaksid sa teadma, missuguse rumala tembu mina täna hommikul ara tegin. Mina läksin Emmiga selle üle riidu, kes meist peaks paremini ratsa sõitma. Mõtle, Emmiga, kes oma hobust ei raatsi puudutadagi!» «Sa kiitsid, et sa lehma seljas rutemini edasi pääsed kui mina oma mära seljas,» seletas Emmi, kes ka oli kohale jõudnud. «Mis seal kahelda?» naeris Oodo. «Hea küll, me läksime riidu ja kutsusime kupja kohtumõistjaks.» «Ega teil ka paremat kohtumõistjat olnud!» mõnitas Jaanus. «Teised ei mõista kohut ega midagi
oligi paik, kuhu Indrek ikka ja jälle oma pilgu viis, kui ta selleks pisutki mahti leidis. Aga tõepoolest oli selleks aega vähe, sest tema teadmuste katsumisega tehti kohe hakatust. See võis ehk tundi pool kesta, siis ütles härra hallis eesti keeli: ,,Vene keele ja rehkendusega saate neljandasse, aga ajalugu, peaasi ladina keelt peate järele õppima. Kui kõvasti tööd teete, jõulu vaheaja ka, saate ehk järgmisel semestril teistele järele. Olete juba täis mees, andke pihta. Tõuske hommikul varem, õhtul aetakse magama. Kas raha on, et tunda võtta? Ei ole? Noh, siis katsuge omapead, küsige teistelt, kas või minult mõnikord. Mitte ühtepuhku, sest mul pole aega, aga vahete-vahel." Nüüd tundusid äkki ka selle härra silmad Indrekule sama mahedatena nagu teisegi omad, ja mingisuguse uue rõõmuga lahkus ta toast. ,,Teatage härra Maurusele, et meie oleme valmis," ütles punahuuleline Kopfschneiderile.
«Vabamöldri» kõrtsi poole, mille ees tungles minutist minutisse kasvav lärmakas ja uudishimulik rahvasumm. Noil aegadel olid paanikahood sagedased. Möödus vähe päevi, ilma et üks või teine linn poleks registreerinud mõnda taolist sündmust oma arhiivides. Senjöörid sõdisid üksteisega, kuningas oli sõjajalal kardinaliga, hispaanlased aga omakorda kuningaga. Peale nende varjatud või nähtavate, salajaste või avalike sõdade olid veel vargad, kerjused, hugenotid, hundid ja lakeid, kes sõdisid kõigiga. Alati haarasid linnakodanikud relvad varaste, huntide ja lakeide vastu, sageli senjööride ja hugenottide vastu, mõnikord kuninga vastu, kuid mitte iialgi kardinali ega hispaanlaste vastu. Sellest kindlakskujunenud harjumusest tuleneski, et ülalmainitud aprillikuu esimesel esmaspäeval 1625.. aastal kiirustasid linnakodanikud, kuuldes kära, kuid mitte nähes puna-kollast lippu või hertsog Richelieu kaardiväelaste univorme, «Vabamöldri» kõrtsi poole. 7
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
