Alale iseloomulikud rohealad Lasnamäele on üldiselt väga iseloomulikud kõigile tuntud ulatuslikud tühermaad (vt Joonis 4). Nii ka Katleri asumi puhul on nad määrava tähtsusega. Mikrorajooni neljast lõunapoolsemast majast avaneb vaade kaugele ulatuvale tühermaale, mis lõppeb järgmise rajooni hoonestega. Samamoodi piirneb ala tühermaaga ka lääne ja väiksemal määral ida poolt. Tühermaa haljasalasid kasutatakse peamiselt koeraga jalutamiseks, tervisejooksuks või lihtsalt uitamiseks. Nagu eelnevalt oli mainitud, meeldib kohalikele poistele seal lõket teha. Üldiselt on see laste jaoks meelispaik mängimiseks oma avaruse ja mahajäetuse poolest. Mitmel pool on suuri pae ja betoonlahmaid kuhjatud üksteise peale, üks taoline minu maja taga asuv koht oli isiklikult minu ja mu sõprade lemmik mängupaik. Rajooni keskmeks on Katleri park (vt Joonis 4), mis kujutab endast väikse metsa tukaga muruala, kus on ma paar laste mänguplatsi
vastamine vähendab segadust ja stressi patsiendi jaoks. Säilitama peab rutiinid. Turvalise keskkonna tagamine - turvalise keskkonna tagamine on ellujäämiseks ja kõigi teiste elamistoimingute sooritamiseks hädavajalik tegevus. (Roper jt 1999: 30). Mälu nõrgenemise tõttu häirub turvatunne. Rahutu ja närviline õhkkond suurendab dementsusega patsiendi käitumshäireid suurendades riski ohtlike olukordade tekkeks. Eakaile dementsusega patsientidele, kellel on kalduvus uitamiseks, peab looma turvalise keskkonna, kus nad saavad käia ilma riskita. Uitamine on sihitu liikumine, ka ülemäärane liikumine, soov lahkuda kodust või hooldusasutusest. Taustal võib olla võõrana tajutav või halvasti valgustatud ümbruskond, igavustunne või kehalise aktiivsuse puudumine. Turvalisuse huvides keskkonnale ja ohu vältimiseks on täiendavad muudatused vajalikud. Kui dementsusega eakas tajub enda suhtes lugupidamatust või peab temaga suhtlemisviisi
isegi nohisevaks, silmad läksid erakordselt suureks ja ümmarguseks, vaade muutus kuidagi iselaadselt kontsertreerituks. Iga närv ja lihas, rääkimata mõttest ja tundest, paistis elavat vaid esitatavast muusikast. See oli midagi ekstaasi taolist, mis andis mängule imetlusväärse vaimulennu, harukordse tehnilise meisterlikkuse ja ülima sugestiivsuse." Hüpassaare oli heliloojale kõige olulisemaks paigaks hingejõu taastamiseks, looduses uitamiseks, loometööks. Mart Saar oli väga lähedane loodusega. Muusikateadlane Karl Leicher meenutab: ,, 1947. aastal kurtis kord Mart Saar, konservatooriumis, et ei pääse linnast minema, metsa. Kutsusin siis Saare pere meie poole Mähele külla. Oli ilus pühapäevahommik, kui nad kolmekesi tulid. Tervitused öeldud, lühivestlused vesteldud, läksime Mähe metsa hulkuma. Juttu oli vähe, oli palju vaadelda, kuulata, looduses mõnu tunda... Lõunaaeg lähenes. Sammusime kodu poole
ta minult ausal moel. POLONIUS: Just nimelt moeks sa seda hüüagi, mis muud. OPHELIA: Ning oma sõnu kinnitas ta küll pea iga püha taeva vandega. POLONIUS: Päh, need nepipüünised! Kui veri keeb - tean omast käest - siis varmad valguma on vanded keelele. Ent Hamletist niipalju usu vaid: et ta on noor ning lõõg on temal uitamiseks pikem kui sinul. Lühidalt, Ophelia: ma keelan nüüdsest peale suhelda sul asja eest, teist taga, Hamletiga. Pea meeles, see on käsk. Võid minna nüüd. OPHELIA: Ma kuulan sõna, isa. Lahkuvad. 3. stseen Tulevad HAMLET, HORATIO, MARCELLUS, BERNARDO. BERNARDO: Kes on? MARCELLUS: Elagu kuningas! BERNARDO: Marcellus, sina? MARCELLUS: Mina.
annaabi.ee 
