Pärnu 2011 Käisin Pärnu Keskraamatukogu 1. korruse galeriis Vello Paluoja näitusel ,,Inimesi Eesti kultuuriloos 3", mis oli avatud 30.08-12.09 2011. Näitus on jätkuks varem eksponeeritud 23 pastelltehnikas portreele, mis on maalitud kultuurilooliste isikute fotode järgi. Seekordne väljapanek koosnes 11. tööst, kujutatud oli eksiilis elanud Välis-Eesti kirjanikke jt kultuuritegelasi. Kujutatud oli kirjanikke Raimond Kolki, Valev Uibopuud, Karl Ristikivi, Bernard Kangrot, August Mälki, Pedro Krustenit, Karl-Ast Rumorit, luuletajaid Kalju Lepikut, Marie Underit, Henrik Visnapuud ja rohuteadlast-arhivaari Hugo Salasood. Näitus jätab ühtlase mulje, portreed on kõik samasugustes kuldsetes puitraamides, ovaalsete ümbristega, pigem tuhmide värvide ja neutraalse taustaga, portreteeritud on vanemas eas ja pildidki jätavad seetõttu vanaaegse ja klassikalise mulje. Rõhk on inimeste näoilmete realistlikul kujutamisel.
kontuuridege tegevustiku olematule maale. 1959 Juhansoni reisid - humoorikas sõjaseiklusromaan. 1988 Maapagu Valev Uibopuu (1913 1997) 1951 Neli tuld - korrastatud modernism. Ühe laevameeskonna liikmete eraldi seisvate maailmade edastamine. Iga peatükk kujutab ühe tegelase nägemust laevas toimuvast ja tagasivaadet tegelase varasemasse elukogemusse, jutustamisinstants jääb muutumatuks. Erinevad nägemused ühisest laevateekonnast ja kirev inimtüüpide jada. 1957 Janu - Uibopuud huvitab juba inimene üksikuna. U triivib pagulaskirjanduse peateest kõrvale. Toetudes mälestustele noorpõlves põetud luutuberkuloosist, kirjutab ta romaani teismelise tütarlapse voodi külge aheldatud suvest. Seal saavutab U oma tipptaseme. Liikumatult ühes asendis veedetud päevad võivad olla intensiivseimad kogu elu jooksul, nende päevade kujutamisega võib täita sadu kaasakiskuvaid lehekülgi. Asendi muutusega
tema panus pagulaseesdaste kultuuriellu ja elukorraldusse hindamatu. Oma esimestes kogudes "Nägu koduaknas" (1946) ja "Mängumees" (1948) oli Lepik veel traditsionalist, järgmistes kogudes (nagu "Merepõhi", 1951; "Muinasjutt Tiigrimaast", 1955) tõstsid pead modernism ja tsüklilisus. "Kivimurd" (1958) oli aga saanud mõjutusi rahvaluulest. Tema viimased luulekogud "Öötüdruk" (1992) ja "Pihlakamarja rist" (1997) ilmusid juba iseseisvas Eestis. Valev Uibopuud mõjutasid Lõuna-Eesti maaelu kujutamisel tema lapsepõlvemaastikud, aga vastukaaluks käsitles ta ka oma kaasaegset Rootsit. Pärast novelle ilmus 1948. aastal tema esimene romaan "Keegi ei kuule meid". Romaani "Neli tuld" (1951) tervik on üles ehitatud novellidest nii, et igas peatükis kujutatakse laeva ühe meeskonnaliikme (kokku on neid kaheksateist) nägemust sündmustest laevas ning igaühe varasemaid kogemusi
Eelmängu esteetika muutumisele võime näga romaanis ,,Neli tuld", kus tegevus toimub laeval. Ühes variandis ta kirjutab edasi rõhutatud allegoorilist proosat (tugev alltekst), aga veenvama tulemuse saabutab ta psühholoogilise realismi aladel, või mingites sellistes vormides, mis on sellele lähedal. Kasutab moodsa kirjanduse võtteis ja omamoodi riskantsel viisil kui kogu tekst on edasi antud lamava tütarlapse sisemonoloogi kaudu. ,,Janust" võib välja lugeda ka Uibopuud ennast, sest ta on olnud ka ise sarnaselt haige. Asta Willmann (Surnud) Ilmar Jaks · 1963 Eikellegi maal Esindab pagulaskirjanduse vanemat generatsiooni üks vanemaid tegevkirjanikke. Isiklik elukäik 40ndatel hakkab loomingus kaasa mängima. Nimelt ta 1943-1944 aastal Eestist ei põgene ja ta mobiliseeritakse punaarmeesse. Punaarmee tööpataljoni koosseisus saadetakse ta Leningradi ja sealt põgeneb ta 1945 Rootsi. Kui selline seikluslik põgenemine toimub, siis
annaabi.ee 
