Merilaas on avaldanud ka lühiproosat. Ta luuletusi on tõlgitud inglise, itaalia, prantsuse, ungari, soome, poola, leedu, läti, usbeki, kasahhi, rumeenia jt. keeltesse. Rohkesti Tema tekste on viisistatud (R. Päts, l. Normet, E. Kapp, V. Kapp, G. Ernesaks, A. Velmet jt.). Merilaasile on luuletusi pühendanud M. Raud, A. Sang, D. Vaarandi, J. Kross, P.-E. Rummo. Avalaul Näe, puhkeva päikese põletav lõõm käib süütamas kevade tähti: maailma on vallutand uhkav rõõm - kõik uksed on tuulde lahti. Lööb rannale laksudes mere voog ja jõgedes vahutab vesi. ja järve kaldal on pilliroog täis laule ja linnupesi On põldudel külvajaid hoolega tööl, muld tulvil on sigimistungi. Ju metsad on haljad, kuid igal ööl veel pakatab uusi pungi. Ja taevas on kõrge, ja taevas on lai, ja mägedel virvendab valgus, ja väljadel õitseb ja hõiskab mai, suur Põhjamaa suve algus. Öö Kolm korda kuskil hõigati ja puude ladvus kustus kaja,
6 Allikad, jõed, järved Looduskaitseala lääneosa on erakordne oma allikate hulga ja suuruse poolest. Siinsete vete ema on Pandivere kõrgustik. Õhukese pinnakatte all lamavad karstunud lõhelised lubjakivid. Põhjavesi liigub maa-aluseid sooni mööda, päevavalgele tuleb ta seal, kus vettkandev kiht lõikab maapinda. Kõrgustiku lagi on 150 m üle mere pinna, allikad avanevad tema nõlval 60-80 meetri kõrgusel. Sügavalt maapõuest uhkav vesi on karge: +2o-+8oC. Looduskaitsealal on suuri allikaid üle 30, väiksemaid imballikad on raske kokku lugeda. Puhas allikavesivesi paistab läbi põhjani, olgu see või mitme meetri sügavusel. Sopa allika sügavuseks on mõõdetud 4,8 meetrit. See on Eesti sügavaim allikas, mille vooluhulk on aastaringselt ühtlane. Kaitsealal voolab 5 jõge ja 5 oja. Põltsamaa (Piibe) jõgi koos lisajõgedega moodustab ühtse keeruka vetesüsteemi järvedega, mida täiendab Räägu kanal
allutatud natuurile. ,,Olen realist", nii tavatsenud Viiralt vanemas eas vastata küsimusele kreedo kohta. Ei saa öelda, et nägemuslikkus oleks tema teostest nüüd kadunud; Viiralti lehtede paremikus avaldub see pigem sügavamalt ja peenemalt kui seni: tarvitseb vaadata selliseid lehti nagu ,,Claude" (1936, puugravüür), ,,Maastik Pariisi lähedal" (1937, ofort), ,,Lamav tiiger" (1937, pehmelakk). Niisamuti on stiilsusega. Kui ere, ekspressiivne, nooruslikku kujutlusjõudu ja värskust uhkav ka poleks olnud Viiralti stiil 1929. ja 1930. aastate piiril, on vahest imetlust väärivam stiilikindel ja loomulik avaldumine tema kunsti realikstlikumaks muutudes. Paljudel temaealistel kunstnikel tingis kaasaminek realismilainega teatud stiilis lõtvumise. Viiraltiga seda ei juhtunud. Tõsi küll, teatud väsimust võib tema juures märgata; see avaldub viljakuse languses. Viimast põhjustasid muidugi ka suurem nõudlikkus oma töö suhtes, kriitiline suhtumine sehitehtusse,
et minult nuab paikapanemist! - Nüüd tulge, lähme koos. Möödub mni nädal. 4. stseen POLONIUS. Tuleb OPHELIA. POLONIUS: Ophelia, mis juhtund on? OPHELIA: Oh, isa, isa, küll ma ehmusin! POLONIUS: Mis kohutas sind, taevas küll? OPHELIA: Kui olin oma kambris mblemas, prints Hamlet, vammus nööbit lahti eest, samm nõtkuv, hamekarva valge palg ja pilk nii piina uhkav tulnuks ta kui põrgust, õudusi et rääkida. Nii seisis minu ees. POLONIUS: Kas armust sinu vastu hull? OPHELIA: Ei tea, kuid kardan seda küll. POLONIUS: Mis rääkis ta? OPHELIA: Mul haaras randmest, hoidis kinni mind. Siis taganes, kätt lahti laskmata, ja teist kätt oma laubal hoides nii
annaabi.ee 
