ning okstes huiganud ulguv tormisuu.(Under 1904:28) Päev päevalt sügavamaks muutub puna, kui ohvritules põleb värihaab. Tuul hingab kolletust. Nii otsa saab, mis rõõmsalt rohetas ja õitses tuna.(Visnapuu 1950:467) Õitsev suvisügise puna kadunud laste palgetelt. Tõuseb hale tuulenutt lagendikelt valgetelt. Vares mustatiivuline longus aiaväraval. Pirnipuu ja marjapõõsad kängus härmatise all.(Under 1904:30) Talv tõstab käiseid, küljeaset tuulab ja uhutades puhub külmand pihku. Tuul raskelt rabab räitsakate vihku, lind, loom ja inimene kohkunult kuulab.(Visnapuu 1950:468) Kolm tuhat hobust, kolm tuhat suud üle väljade hirnub ja traavib. Kaasa lendavad metsade ladvad,puud täis tuisku kõik maanteede kraavid.(Visnapuu 1932:269) Sääl tuulekohinas üks väike kaja ja taevasinas rohked tõotused. Need süütavad mus hellad aimdused, pean seisma nagu palvetaja.(Under 1904:12) Sula on tulnud üle maa,
tühi tünder nutab servi. Väljas koiduvagu viirgab, kahvatule näole kiirgab vaikne naeratuse vine. Mine, mine. Teised vaagigu su vilju, sa ent sirbi tasahilju pistad räästapilusse. Kandes elu sirvilaudu, lähed kõrge ukse kaudu ära mätaste vilusse. Hämaras on laiad hoovid, voodi varjuks rohtund roovid. Sääl sa magad, sõrmed rinnal. Kaevuvinnal kukk ei kire. Imekerge tuulevire puhub suurest aja nabrast laugudele udu-habrast unustuse kõlka-kahu. Sügav rahu. Mulla-isa liiva tuulab, vihmakella lööke kuulab, endamisi kihistab. Kandlel mure manuline sügis mustatanuline une-viisid vihistab. "Eluhelbed" 1970 Küll ma otsisin eluarvu, küll ma jagasin jagamatut kuni taipasin tasahilju, et sa leiad saatuse summa, kui korrutad välgujoaga oma elu surmkümmend suudlust, hullsada ilusat hetke ja tummtuhat valutuiget. LISA 2 Betti Alver lapsena Alverite perekond (1920) Betti koos Heiti Talvikuga Betti koos Mart Lepikuga
meeldib talle, ei aita siin midagi noore mõistuse häbematu vahelesegamine, et Vilma on temast vanem ja et see kõik on lollus. Kinni omaenda kramplikus kapslis, ei leia sõnu, murrab peas mõtteid nagu aiateibaid. Mats Aniluige öeldud ütlemine, mis on läbi aastakümnete rahvasuus edasi kandunud, samal ajal kui tolle väärika vanamehe muudest ütlemistest ja ettevõtmistest ei mäleta keegi midagi. Isegi Jürist, kõige isekamast Aniluigest, ei teata õieti enam midagi. Lk 120 Aeg tuulab mälust välja kõik enam-vähem tähelepanuväärse, ainult paar tähtsusetut pisiasja või mõni juhuslik välkvõte elavad üle aja. Talu on vanaks jäänud. Vanadusega on kaasnenud hooletus ja peremehetus. Vähemalt pool Tuhakopli taludest on tühjad või hingitseb seal mõni eideke. Taavet unistas uuest suurest viljapuuaiast, mansardkorraga elumajast, maaparandusest jpm. Enamik kavatsusi jäidki unistusteks, nagu igas elus. Ja siis tuli naise surm, mis tõmbas
ootab kangesti isa kojutulekut suurärimees Werle juurest. Vana Ekdal tuleb eesuksest, paberpakk kaenla all ja teine kuuetaskus. Vanamees toriseb midagi, on rahul, et jälle mõneks ajaks tööd sai ning läheb oma tuppa. Gina mõtleb mehele head uudist teatada, et nad on saanud toa välja üürida aga tütar soovitab selle mõneks teiseks päevaks jätta, kuna täna peaks ta nkn juba õnnelik olema. Parem kasutada seda head uudist mõni teine päev, kui tal tuju nii hea ei ole. Vana Ekdal tuulab veel korra toast läbi, võtab kuuma vett ning keelab kõiki täna tema tuppa sisenemast. Hjalmar Ekdal, palitus ja halli viltkübaraga, tuleb paremalt. Võtavad tal palitu seljast. Gina riputab selle tagumisele seinale. Vana Ekdal tuleb ka. Pererahvas uurib isalt, et mis Wielde pool toimub. Hjalmar on üsna pahur, ent samas ka uhke, sest ta sõi koos kammerhärradega, kuid ei mitte nagu mingi ori. Valetas, et oli kammerhärradele üsna inetuid asju otse näkku öelnud
Vanasti lõigati leivavilja sirbiga, vihk vihu kõrvale, hakk haki järel nurmele ootama, kuni jõudis rehepeksu järg. Enne päikesetõusu aeti ahted maha, rukist rabati, peksti pinda ja koodiga, põhku pahmasid härjad ja hobused. Terad tuulati sarjaga aganate seest välja. Heal aastal saadi põllult neli kuni viis seemet. Sellest pidi jätkuma mõisarendiks ja perelauale. Nüüd koristab vilja kombain lõikab, peksab ja tuulab üheaegselt. Puhas vili läheb kuivatisse, ilma, et talle kätt külge pannakse. Põllult saadakse kümme ja enam seemet. Vanasti hõõruti terad käsikivil jahuks või pani mölder veski tuule või vee jõul jahvatama. Nüüd käivad terad püülimisvaltside vahelt läbi. Jahu on pehme ja puhas. Sõelad võtavad välja viimase kui klii ja kestaolluse. Vanasti, kui pereema seadis leivategu, segas ta sõklaid taignasse toidujätkuks. Päris
annaabi.ee 
