säilinud midagi egiptuse maalikunstist. Lisaks Pompeiist ja selle lähiümbrusest leitud mosaiikidele ja seinamaalingutele, saame hellenistliku maalikunsti kohta teavet ka tolleaegsetest kirjanduslikest allikatest, mida on kaunis palju. Kirjanikud huvitusid tol ajajärgul kunstist ja hakkasid kirjutama nende elust, koguma anekdoote nende veidrustest ja koostama reisijuhte. Ja kuigi antiikaja kuulsamatelt meistritest pole alles ühtki teost võime lugeda nende teostest kunsti tutvustavatest raamatutest. Hellenismi ajastul hakkas suisa levima laialdaselt üks kirjanduse eriline liik nn maalide kirjeldus. Selle uue zanri silmapaistvam esindaja oli Philostratos. Kuigi tema jutustab tihti maalidest mida kunagi polnudki saame, me tema tööde põhjal ettekujutuse missugused maalid meeldisid tolleaegsele inimesele. Philostratos jutustab suurpärases kirjanduslikus vormis vanade müütide kangelastest, olustikulistest stseenidest nagu
Lisaks Pompeiist ja selle lähiümbrusest leitud mosaiikidele ja seinamaalingutele, saame hellenistliku maalikunsti kohta teavet ka tolleaegsetest kirjanduslikest allikatest, mida on kaunis palju. Kirjanikud huvitusid tol ajajärgul kunstist ja hakkasid kirjutama nende elust, koguma anekdoote nende veidrustest ja koostama reisijuhte. Ja kuigi antiikaja kuulsamatelt meistritest pole alles ühtki teost võime lugeda nende teostest kunsti tutvustavatest raamatutest. Hellenismi ajastul hakkas suisa levima laialdaselt üks kirjanduse eriline liik nn maalide kirjeldus. Selle uue zanri silmapaistvam esindaja oli Philostratos. Kuigi tema jutustab tihti maalidest mida kunagi polnudki saame, me tema tööde põhjal ettekujutuse missugused maalid meeldisid tolleaegsele inimesele. Philostratos jutustab suurpärases kirjanduslikus vormis vanade müütide kangelastest,
Lisaks Pompeiist ja selle lähiümbrusest leitud mosaiikidele ja seinamaalingutele, saame hellenistliku maalikunsti kohta teavet ka tolleaegsetest kirjanduslikest allikatest, mida on kaunis palju. Kirjanikud huvitusid tol ajajärgul kunstist ja hakkasid kirjutama nende elust, koguma anekdoote nende veidrustest ja koostama reisijuhte. Ja kuigi antiikaja kuulsamatelt meistritest pole alles ühtki teost võime lugeda nende teostest kunsti tutvustavatest raamatutest. Hellenismi ajastul hakkas suisa levima laialdaselt üks kirjanduse eriline liik nn maalide kirjeldus. Selle uue zanri silmapaistvam esindaja oli Philostratos. Kuigi tema jutustab tihti maalidest mida kunagi polnudki saame, me tema tööde põhjal ettekujutuse missugused maalid meeldisid tolleaegsele inimesele. Philostratos jutustab suurpärases kirjanduslikus vormis vanade müütide kangelastest, olustikulistest stseenidest nagu kalameeste
nähtus. Eesti looduskirjanduse analüüsi seisukohalt pole see tegelikult ka kõige olulisem probleem. Loodusläheduse idee on eesti algupärases looduskirjanduses implitsiitselt olemas tema sünnist saati, looduskirjan- duse uurimine kirjandusteaduslike vahenditega võib aidata vaid kaar- distada selle eri vorme ja kihistusi. Järgnev põgus ülevaade eesti looduskirjandusest on liigendatud te- maatiliselt, kajastades samas mõnevõrra ka selle arengulugu. Alustades lähemat koduümbrust tutvustavatest ning kodumaa tundmaõppimise eesmärki teenivatest loodusloolistest kirjutistest on eesti looduskirjan- duses aegamööda tooniandvaks saanud looduses tavainimesele märka- matuks jäävaid seiku ning looduse filosoofilisi aspekte tutvustavad 3 Mõistetavalt omandab ideoloogiline komponent veelgi olulisema koha Looritsa paguluses ilmunud kirjutistes. 1951. aastal Stockholmis ilmunud "Eestluse elujõud"
kajastab liigi levikut ja seisukorda koos ettepanekutega selle kaitse vajaduse kohta. Punane Raamat ei saa kunagi valmis. Looduseuurijad peavad pidevalt jälgima ohustatud ja haruldaste liikide olukorda ja kandma uued andmed Punasesse Raamatusse. See võimaldab looduskaitse administratiivasutustel rakendada meetmeid ohtu sattunud liikide päästmiseks hävingust. See on Punase Raamatu põhimõte. Punase Raamatu peamine erinevus kaitstavaid liike tutvustavatest seaduslikest aktidest seisneb selles, et tal ei ole seadusandlikku jõudu. Punane Raamat on eeskätt teadlaste tribuun, nende töö kokkuvõte, mis näitab ühe maa, regiooni või kontinendi floora või fauna ohustatuse hetkeseisu. Eestis hakati Punast Raamatut koostama rahvusvahelise Punase Raamatu põhimõtete alusel 1975. aastal Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjonis bioloogiadoktor Eerik Kumari juhtimisel. Eesti esimese Punase Raamatu käsikirjaline teaduslik variant valmis 1979
annaabi.ee 
