Siis jättis ta Hektori moondunud keha laagri juurde lebama. Suure pidulikkusega põletas ta lõpuks oma sõbra Patroklose surnukeha. Alles siis, kui Hektori isa, Trooja kuningas Priamos, ise Achilleuse telgi juurde tuli ja oma poja surnukeha välja anda palus, lahtus Achilleuse viha. Ta mõistis, kui autu oli olnud tema käitumine, ning laskis isal poja surnukeha ära viia. Enne kui Achilleus uuesti lahingusse läks, oli Thetis lasknud sepakunstijumalal Hephaistosel valmistada talle uue turvistiku, mis pidi eriti kindlat kaitset pakkuma. Ent Achilleuse saatus võttis teise pöörde: tormijooksu ajal linnamüüridele tabas Hektori noorim vend Paris, kes ilusa Helena röövimisega oligi kogu sõja esile kutsunud, noolega kangelase haavatavat kanda. Jumal Apollon, troojalaste vägev liitlane, oli ise selle eest hoolitsenud, et nool märgist mööda ei läheks. Seitseteist päeva mälestati Achilleust. Leinatseremooniast võtsid osa Thetis ja teised
loobuda ilmalikest pahedest ja pühenduda ristiusule. 13 saj. hakati looma romantilisi poeeme (vapratest rüütlitest ja nende kangelastegudest), mis olid suunatud kõrgest soost daamidele, keda nad ei saanud kunagi. Seega pidi rüütel olema heade kommetega, vapper, ustav ja valmis kaitsma abivajajaid ning ohverdama elu isanda, kuninga ja südamedaami eest. Kõige suurem väärtus oli au, mida tuli hoida rohkem, kui elu. Au haavamist sai maha pesta ainult verega. 5.Rüütliturvised Turvistiku areng on päris märgatav, üksteise külge põimitud rõngastest koosnevast rõngassärgist plaatidest täisraudrüüni. Rõngassärk oli tugev, kuid samas painduv, nii et mõne raske relva look võis luud ikkagi katki murda, isegi kui rõngassärk ise ei rebenenud. Kui hakati valmistama tõhusamaid relvi, asusid relvasepad välja mõtlema paremaid turvistikke, mis hoopidele vastu peaksid. Kaitseks teravaotsaliste mõõkade ja kitsaste nõelalaadsete nooleotste vastu hakkasid
tema vanemad olid merejumalanna Thetis ja surelik kuningas Peleus. Isa järgi hüütakse Achilleust ka Pelideseks. Talle oli ennustatud enneaegset surma lahingus, ja kuigi tema ema, kes oli jumalanna, teadis väga hästi, et saatuse eest pole pääsu, tegi ta ometi kõik, et poja saatust pöörata. Enne kui Achilleus uuesti lahingusse läks, oli Thetis lasknud sepakunstijumalal Hephaistosel valmistada talle uue turvistiku, mis pidi eriti kindlat kaitset pakkuma. Ent Achilleuse saatus võttis teise pöörde: tormijooksu ajal linnamüüridele tabas Hektori noorim vend Paris, kes ilusa Helena röövimisega oligi kogu sõja esile kutsunud, noolega kangelase haavatavat kanda. Jumal Apollon, troojalaste vägev liitlane, oli ise selle eest hoolitsenud, et nool märgist mööda ei läheks.Seitseteist päeva mälestati Achilleust.
Agamemnoni ja Hektori vahel sõlmiti küll pidulik leping, aga ometi tasuks see katkestada, kui sõda oleks võimalik lõpetada ja Trooja päästa üheainsa noolega... Pandaros, keda keegi ei märka, torkab pika noole oma võimsasse vibusse, sihib, tõmbab nööri sikku ja laseb selle siis lahti... Nool lendab pinisedes minema ja läbistaks kindlasti Menelaose südame, kui Athena välkkiirelt sekkudes seda kõrvale ei juhiks. Seepärast tabab nool Kreeka väejuhti külje sisse, tungib läbi turvistiku naastude, puurib augu nahast alusvöösse ja lõikub ihu pealispinda. Menelaos toob kuuldavale lühida karjatuse ja langeb põlvili, ning juba värvub maa verest punaseks. Kohe kostab kreeklaste leerist nördimus- ja raevuhüüdeid ning relvadega veheldes koonduvad nad ümber Menelaose: ,,Reetmine! Reetmine!" kõlavad hüüded; Agamemnon kummardub venna kohale, kes ikka veel maas lamab: ,,Kutsuge arst Machaon, tulgu ta kiiresti! Samal ajal valmistugem lahinguks
annaabi.ee 
