Eduard Tubin (18.06.1905 Torila - 17.11.1982 Stockholm) Väljapaistvamaid heliloojaid eesti muusikaloos, omanäolisemaid sümfoonikuid kogu 20. sajandi muusikas 1930. aastate lõpuks oli Tubin tõusnud eesti hinnatumate heliloojate hulka. Tõsteti esile tema erakordset andekust, kompositsioonitehnilist meisterlikkust ja loomingulist viljakust. 1938. aastal täiendas Tubin end Budapestis Zoltán Kodály juures. Eestis esitasid mitmed Tubinale lähedased interpreedid ( Olav Roots, Eevalt Turgan jt) sageli tema uusimaid teosed, samas pidasid aga konservatiivsemad muusikud Tubina helikeelt liiga modernseks. Ajakirjanduses vaieldi ja arutleti sageli uue eesti muusika ning Tubina loomingu üle. Artur Lemba (24.09.1885 Tallinn - 21.11.1963 Tallinn) Pianist, helilooja ja pedagoog. Artur ja tema vanem vend Theodor Lemba (1876-1962) olid Eesti esimesed professionaalsed pianistid, kes esinesid solistidena nii Eestis kui välismaal. Nende õde Ludmilla Hellat-Lemba (1879-
aastal ka Tartu kõrgemasse Muusikakooli, kus õppis esimese aasta Johannes Kärdi oreliklassis, edaspidi aga kompositsiooni Heino Elleri käe all. 1930. aastae lõpuks oli Tublin tõusnud eesti hinnatumate heliloojate hulka. Tõsteti esile tema erakordset andekust, kompositsioonitehnilist meisterlikust ja loomingulist viljakust. 1938. aastal täiendas Tubin end Budapestis Zoltán Kodály juures. Eestis esitasid mitmed Tubinale lähedased interpreedid ( Olav Roots, Eevalt Turgan jt ) sageli tema uusimaid teoseid, samas pidasid aga konservatiivsemad muusikud Tubina helikeelt liiga modernseks. Ajakirjanduses vaieldi ja arutleti sageli uuesti eesti muusika ning Tubina loomingu üle. 10. Gustav Ernesaks (12. detsember 1908 Peningi Raasiku vald 24. jaanuar 1993 Tallinn) oli eesti helilooja ja koorijuht. Lõpetas Tallinna Konservatooriumi 1931. aastal muusikapedagoogika ja samal aastal ka kompositsiooni erialal (professor Artur Kapi klass)
teatris, ning oli 1940. aastast selle peadirigent. Ta juhatas Tartus ka sümfooniakontserte ning tegi tööd mitme kooriga. 1930. aastate lõpuks oli Tubin tõusnud eesti hinnatumate heliloojate hulka. Tõsteti esile tema erakordset andekust, kompositsioonitehnilist meisterlikkust ja loomingulist viljakust. 1938. aastal täiendas Tubin end Budapestis Zoltán Kodály juures. Eestis esitasid mitmed Tubinale lähedased interpreedid (Olav Roots,Eevalt Turgan jt) sageli tema uusimaid teosed, samas pidasid aga konservatiivsemad muusikud Tubina helikeelt liiga modernseks 14. Gustav Ernesaks (12.12.1908 Peningi vald - 24.01.1993 Tallinn) Helilooja ja koorijuht, eesti kooriliikumise juht poole sajandi vältel, legendaarsemaid isiksusi eesti muusikas. Tema "Mu isamaa on minu arm" kujunes nõukogude ajal eestlastele mitteametlikuks hümniks. Pärast
34. Eesti keelpillikultuuri ja -hariduse alusepanijaid. Esimesed Eesti keelpillimängijad asusid Tartu ja Tallinna muusikakõrgkoolides õppima alates 1919.aastast. Nende õpetajateks olid viiuldajad Johannes Paulsen, Alfred Papmehl ja tšellist Raimond Bööcke. Kõik nad andsid oma panuse eesti muusikateatrite ja sümfooniaorkestrite arengusse, mõned said tuntuks ka solistina. Aktiivse kontserttegevusega ja eesti viiulimuusika tutvustamisega paistsid I vabariigi ajal silma viiuldajad Evald Turgan, Herbert Laan, Rudolf Palm ning Robert Peenemaa. 35. Tuntumaid teoseid viiulile ja klaverile eesti muusikas. Artur Lemba „Armastuse poeem“ (1921) Heino Eller „Männid“ (1930) Eduard Oja „Aeliita süit“ (1932) Arvo Pärt „Spiegel im Spiegel“ (1978) 36. Segaansambleid (nii kollektiive kui teoseid) 1990. aastatest tänapäevani. Raimo Kangro, tsükkel „Display I-XII“ (1991-2000) Erkki-Sven Tüür, tsükkel „Arhitektoonikad“ (1984-92)
Rosenbenkid, Sachsenid, Schellerid, Schütsid, Socherid, Šumjatserid, Veenred, Värgid, õde-vend Borkmannid ja isa-poeg Lemmikud; refräänilaulu harrastasid orkestrantidest Friedrich Kaasik, Roman Karise, Aleksander Koromaldi (Leontjev), Herbert Kulm, Georg Metssalu, Enno Mullat, Jasef Mullat (Emmanuel Muller), Voldemar Prügi, Artur Rinne, Rudolf Rotka, Adolf Scheller, Kurt Strobel, August Truder, Evald Turgan, Raimond Valgre (Tiisel) ja Vladimir Vertennikov (Mutsu 1991, 6: 22). Kõige tüüpilisem oli 7-liikmeline koosseis: viiul, 2 saksofoni, trompet, klaver, kontrabass ja trummid, s.t küllaltki ökonoomne koosseis, mis kõlab juba hästi (puhkpillid saavad kolme- häälseid seadeid kasutada) ning võimaldab samal ajal mängida ka väga erinevat muusikat ala- tes valssidest-tangodest kuni uute moetantsudeni. Seega oli siin muusikaline taotlus ühenda- tud majandusliku otstarbekusega
annaabi.ee 
