Vesi koguneb seal väikestesse veekogudesse älvestesse ja laugastesse. Rabad jaotatakse rohu- ja puhmarabadeks. Rohurabad on märjemad ja lagedamad, kus kasvavad vaid üksikud kidurad männid. Puhmarabad kasvavad kuivematel aladel. Rabad on puhtavee hoidlad ja rabavett võib ka juua, olenemata selle pruunikast värvusest, mille põhjustajaks on orgaanilised ained. Raba pinnaseks on turvas ja pinnamood seega kumer. Turbapinnasel kasvavad turbasamblad moodustavad oma halvasti lagunevate jäänuste ladestamisega üha juurde substraati sfagnumiturvast. See on kõrgsoole omane turvas. Rabataimkate on liigivaene, vähetoitelise ehk oligotroofse kasvukohaga kohastunud ning vähe muutuv ja raskesti muudetav. Taimkate on enda suhtes isereguleeriv ja ei sõltu osaliselt eriti ümbritsevate alade aine- ja energiaringest. Turbasamblad on suutelised oma
Aastas keskmine sademete hulk on 2000 4000mm ja õhuniiskus 80 - 90%[1]. Tänu troopilisele kliimale on taimkate saarel on väga rikkalik kokku on avastatud ligi 15000 erinevat taimeliiki, millest 6000 ei esine kuskil mujal maailmas. Kailimantanl on kokku ligi 3000 erinevat puuliiki, üle 2000 erineva liigi orhideesid ja üle 50 erineva liigi lihasööjaid taimi[2]. Kalimantani taimestik jaguneb rannikuäärseteks mangroovmetsadeks, madalamatel aladel asuvateks süsinikurikkal turbapinnasel kasvavateks metsadeks, väheviljakal happelisel pinnasel kasvavateks kerangas (pärismaalaste keeles ,,pinnas millel riis ei kasva") metsadeks, mägimetsadeks ja madalatel aladel kasvavateks väga liigirikasteks kaksiktiibviljak metsadeks. [1] 3.3. Loomastik Kailimantanil on ka väga mitmekesine loomastik. Seal on avastatud 222 liiki imetajaid, millest 44 ei leidu mujal maailmas ehk on endeemilised, 420 linnuliiki, millest 37 on
nakatavad peamiselt värskeid kände, harvem juure- ja juurekaelavigastusi kasvavatel puudel. Juurekontaktide kaudu levib haigus ka lähinaabruses kasvavate eluspuude juurtele. Juurepessu oht on suur: kõrge lubjasisaldusega toitaineterikastel muldadel, okaspuude kasvatamisel mittemetsamaadel (endisel põllu- ja karjamaadel), kõikuva veetasemega aladel, happelistel liivmuldadel. Juurepessu oht on väike v puudub: turbapinnasel, liigniisketel muldadel, väga kuivades ja toitainetevaestes kasvukohtades. Juurepessu tõrje: Haigusetekitaja hävitamine juba haigestunud puus (või kännus) keemiliste tõrjevahendite (pestitsiididega) ilma peremeespuud või keskkonda kahjustamata ei ole juurpessu korral praktiliselt võimalik. Mõeldav on vaid haigusetekitaja levimise takistamine mitmesuguste profülaktiliste võtetega. Kuidas vältida? Vältida tuleks liiga tihedate kuuse- ja männikultuuride istutamist.
Islandi käokõrv on Eestis tavaline liik. POROSAMBLIKUD koosnevad esitallusest (pinnasel asuvatest soomustest) ja teistallusest (maapinnalt tõusvad naasklid, karikad, sarvetaolised või põõsasjad samblikukehad). Teistallus on tavaliselt 1,5-4 cm pikk, hallikat või rohekat tooni; vahel on arenenud ka pruunid, kollased või punased seeneeoslad e.apoteetsiumid karikate servades. Porosamblikud kasvavad kuivades liivastes kasvukohtades aga ka kuival turbapinnasel, katustel, kändudel, sammaldunud kividel. Tavalisemad liigid on: kobar-porosamblik, kõdu-porosamblik, lehter-porosamblik, naaskel-porosamblik, sarv-porosamblik, kähar porosamblik, karik-porosamblik jne. Raiestikel: suureneb kõrreliste metskastiku, lamba-aruheina, lubika ja samblike ohtrus. Levik: saartel, Lääne-Eestis, vähem Põhja-Eestis Tähtsamad metsatüübid: Leesikaloo-männik Leesikaloo-kuusik
annaabi.ee 
