Selline eksistents pole ilust ja hüvest lahutatud, ja selline elu on vooruslik, tõeline ja õnnelik (eudaimon ehk hea- daimonlik). On levinud komme heita Platonile ette ratsionalismi, samas kui meie kultuuriline kogemus on ammu näidanud mõistuse nõrkust erinevate asjaolude (ideoloogia, teadvustamatus, ihad jne.) suhtes. „Pidusööki“ lugedes me näeme aga, et selline „ratsionaalne“ tunnetus, kus tunnetaja jääb tunnetatu suhtes väliseks, on kõigest üldise tunnetusliikumise üks etapp. Mõistus on vajalik selleks, et tõsta meid välja meelelisest piiratusest, aga niimoodi leitud mõisted-teadmised tuleb omakorda veel ühendada ehk tuleb „vaadelda jumalikku ilu ennast (ja a fortiori teisi ideid) tema ühtsuses“, mis tähendab, et tunnetaja justkui sulab tunnetatuga kokku. See ongi armastuse
c) ruumiline muutumine, mis asendi või kohamuutusena on eelduseks muutuvusele üldse. Seoses viimasega omistab Aristoteles erilise tähelepanu ruumi ja aja probleemidele. Esimest määratleb ta kui objektiivselt olevat kohta, mille üks või teine asi enda alla võtab. See kehtib ka maailma kui terviku kohta. Aeg kui niisugune oleleb koos hinge antusega: "on võimatu, et oleks aeg, kui poleks olema hinge". Aja olemasolu on tingitud liikumisest ja hing etendab siin üksnes ajanähtuse tunnetaja osa ja seostub temaga just seetõttu. 2. Füüsikaline maailmaseletus. Oma "Füüsika" teise raamatu alguses jagab Aristoteles kõik esemed kahte pearühma: 1) asjad või esemed ("loomulikud"), mis looduse poolest olelevad; 2) inimliku töö ja oskusega loodud kunstproduktid. Ainult esimese rühma asjad omavad liikuvust. Aristoteles näeb kogu füüsilist olemist kantuna teatavaist ürgainetest või elementidest. Need on: tuli, õhk, maa ja vesi
millest me isegi väga teadlikud pole. Väidab, et maailm ongi tahe. See tahe on allutanud kogu maailma, kogu oleva. Näeme seda looduses (nii elus kui eluta), näeme, kuidas elutahe võitleb ka iseendaga looduses toimuv eluvõitlus (näiteks lõvi versus antiloop). Tema teine väide on ,,Maailm on minu kujutlus.'' Maailm ongi selline, nagu ma seda näen ja ette kujutan, aga see on selline maailm mulle. Tema tunnetusteoorias toimub igasugune tunnetus lihtsal skeemil SUBJEKT (tunnetaja ehk mina) ja OBJEKT (tunnetatav ehk see miski muu). Miski on selline, nagu ta on vastavalt sellele, kuidas mina seda tunnetan. Kõige lähedam viis maailma tajumiseks on läbi meie enda keha. Me kogeme enda keha kahel viisil: keha kui minu kujutlus ja keha kui minu tahe. Kõik meie kehaga seotud väljendused on lihtsalt meie tahte aktid peamine jõud, mis meid seesmiselt suunab, ongi meie tahe. See tahe ise on tunnetamatu. See pole mitte minu
peetakse intelligentseks, keda mitte. On rida tunnuseid, mida peetakse kooskäivaks isiku ühe või teise tunnuse või omadusega ja mille tõlgendamisel inimesed lähtuvad üldlevinud stereotüüpidest (prillid tark, sõltuv, töökas jne jne). See, mida teises inimeses eelkõige tajutakse, sõltub ka tajuja enda omadustest (vanus, sugu, tegevusala jm). Kõige rohkem tajutakse inimese välimuses füüsilisi tunnuseid ja see tendents tunnetaja vanuse kasvades suureneb. Välimuse vormistuslikku külge tajuvad kõige rohkem lapsed, mida vanemaks inimene saab, seda vähem hindab ta teisi riietuse ja muu välise põhjal. Inimese taju sõltub ka oluliselt tajuja hetkeseisundist. Näiteks eksamieelse erutuse puhul hinnatakse teisi vähemmeeldivateks, vaenulikemaks kui rahulikus seisundis. Eriti oluline teema sotsiaalses tajus on nägude ja näoväljenduste äratundmine. Vaatamata näo tajumise
annaabi.ee 
