Sissejuhatus Minakäsitlused on psühholoogide jaoks olnud üheks huvipakkuvamaks teemaderingiks enam kui sajandi vältel. Süstemaatilise enesehinnangu uurimise alguseks peetakse William Jamesi klassikalist teost "Psühholoogia printsiibid" (1890/1950), kus ta muuhulgas tõdes, et inimesele on loomuomane pidev püüdlemine võimalikult positiivse enesesse suhtumise ja seesmise rahulolu saavutamise poole. Kuivõrd enesehinnang ehk teatud tundevarjundiga enesekohane hoiak on omane igale inimesele, on sellest kujunenud huvipakkuv uurimisobjekt väga erinevates valdkondades: näiteks arengupsühholoogid uurivad enesehinnangu kujunemist, isiksusepsühholoogias kaalutakse enesehinnangu individuaalseid erinevusi, kliiniliste populatsioonide taustal analüüsitakse enesehinnangu rolli kohanemisvõime ja toimetulekustiilide kujunemises ning sotsiaalpsühholoogid on keskendunud
Nad annavad informatsioonile hinnangu, vaevad ettepanekuid ja esitavad küsimusi Grupiprotsesside edenedes on liikmed kord algatajad , kord kaasaminejad. Kumbki roll pole teisest tähtsam ning mõlemad on vajalikud, et grupp areneks. Grupiliikmete rollid võivad tasakaalust väljuda. ENESEHINNAG Inimesele on loomuomane pidev püüdlemine võimalikult positiivse enesesse suhtumise ja seesmise rahulolu saavutamise poole. Enesehinnang on teatud tundevarjundiga enesekohane hoiak, mis on omane igale inimesele. Enesehinnang, nii nagu seda sõna mõistetakse, on eelkõige sotsiaalse olemusega = tegu on enesele hinnangu andmisega, mis seisneb enda võrdlemises teiste inimestega. Kujunemine- Sotsiaalteadustes toonitatakse alati lapsepõlvekogemuste ja lähisuhete tähtsust hilisemale sotsiaalsele ja emotsionaalsele toimetulekule. Raamistiku enesehinnangule annavad suhted esimeste eluaastate kestel oma vanematega. Maimik ei
ning teatud juurviljadel esinev umami (jaapani keeles "hea maitse") ja üldisem süsivesikute maitse. NAHAMEELED Nahameeled kuuluvad kehameelte koosseisu, ent on selgemini lokaliseeritud keha pindmistesse kihtidesse, vahetult naha pinna alla. Neist erinevateks kehameelteks on juba käsitletud kinesteesia ning orgaanilised meeled, mis tulevad siseelundeilt ning on oma olemuselt eelkõige negatiivse tundevarjundiga (kõhuvalu, põie ja jämesoole täitumise pakitsus jms.). Võimalikud on ka positiivse tundevarjundiga orgaanilised meeled (meeldiv täiskõhutunne, meeldiv soojustunne soojast joogist peale külmetamist jne.). Nahameelte sekka loetletakse puutetundlikkust (mõnikord ka survetundlikkuse nime all), temperatuuritundlikkust (seejuures eraldi soojuse- ja külmatundlikkust), vibratsioonitundlikkust ja valutundlikkust
motivatsioonilisest seisukohast on eesmärgile suudatud käitumistega seonduvad emotsioonid kõige huvitavamad. Negatiivne emotsioon on evolutsioonilises mõttes vastandlikkust sisaldav mõiste, sest kui emotsioonid on evolutsioonis tekkinud meie eksistentsi tagamiseks, ei saa neid pidada negatiivseiks. Samas tuleb tunnistada, et terminit "negatiivne emotsioon" kasutatakse kõige laiemas tähenduses negatiivse tundevarjundiga läbielamuse tähistamiseks. Frankeni arvates on selles kontekstis väga tähtis teha vahet emotsioonidega seotud läbielamustel ehk tundmustel ja emotsioonidel kui sellistel. Tundmused informeerivad meid oma emotsionaalsest seisundist. Läänemaailmas on moes negatiivseid läbielamusi ignoreerida ja teeselda nende puudumist. Kuigi sellisel teguviisil on teatud väärtus, on sel ka omad puudused. Hirm ja ärevus
annaabi.ee 
