siis päikses kuivatasin märga käist (Under 2007: 450) Ah! Toredaim on elamine maine ja vägev vere surematu püüd mind võidab rõõmu ihar, hõiskav hüüd ei iial olnud ma kaaluja ja kaine (Under 2007: 62) miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop ja sinab hämaruses kui muinaslugu (Under 2007: 62) vist elus kaunimat ei olegi kui- ootus, sest suveks valmistuma juba algan ja talve tulisemalt maha salgan (Under 2007: 27) see õitsemine on mulle raske kanda kui sammuksin ju üksi Toone randa (Visnapuu 1998: 289) end laotand üle minu väikse aia on rohelised õndsad lootused ja igas väikses põõsas suured ootused (Under 2007: 18) ei ammu näinud ma nii palju päikest! Ta voolab tuppa nagu kuldne viin ja purju paneb mind, kes kaua paastusin (Under 2007: 18) ta esimesed annid on hüatsindid
Jumalast, mis pakuvad varuväljapääsu mõistuse kitsikusest, lootusetusest sündinud viskumist hingekuristikku. Selliseid inimesi on sageli peetud nõrkadeks, sest nad ei suutvat leppida inimese käesoleva saamatusega ja alluvat vaimse kiiksu tõttu kavalale otseteele põlvitada Tundmatu ees, omistades psühhosomaatilisele ekstaasile jumalikku päritolu. Ometi leian sellise arvamise olevat kangekaelse juhmuse, kusjuures Mõistust näivad mulle kummardavat kõige tulisemalt need, kelledel seda kõige vähem on. See juhmus seisneb egoistlikus kalduvuses pidada ennast universumi keskpunktiks, uskumata midagi selle kohta, mis eneselt tähelepanu kõrvale juhib. Kui selline inimene näiteks luuletama hakkab, jälgib ta vaid pinnalisemaid emotsioone, mida olemasolemine temas tekitab. Tulemuseks võib olla kaunis ja kunstipärane teos, millel aga puudub tunnetuslik mõõde, ja kuna eesmärgiks polegi enesesse sügavuti vaatamine,
Underi jaoks on talv suur uinumise ja kevadeootuse aeg, periood, "kus kurb ja pime ootamas mu tuba." Ta elab kevade ootusest teise kevade ootuseni: "Mu kevad algab pääle jõulu juba!/Nüüd külvab oma esimese idu / ja viinakuuni kestab siis see pidu - / nii kaua maitseda mul antud luba!" Elujaatavalt kiidab ta taevani kevade, imetleb suve ja talvel jääb puutumata selle hallusest, peites end unistustes. "Vist elus kaunimat ei olegi kui - ootus, / sest suveks valmistuma juba algan / ja talve tulisemalt maha salgan." Underi varakevad on rohkete kujundite tõttu isegi unenäoline. Ta näib hõiskavat koos särava päikesega, tormavat koos veega kaugele ära, et jäädagi nautima taasleitud looduse võlu. Ta rõõmustab kui laps, kui "on surnuks pistnud talve kevadine virgus" ja "aknasse kliriseb kiirtemurd". "Kõik päevad kihutavad tantsujalga vast hingeldades kevadelle vastu, kes juba punab läbi pajusalga./... / Kui oja ennast alla hõiskab kingust, siis lumi paberina rebeneb:
huvid. Tegelikkuses Regionaalide Kommitee on näidanud märkimisväärset võimet institutsioneerida ise, laiendades oma ülesandeid, ning tagada endale keskne asukoht mõndades kõige keerulistemas poliitika valdkondades, nagu ühtekuuluvus, konkurents, migratsioon, laienemine jne. 12. Zielonka, Jan. Ch 5 'Democratic Governance', Europe as Empire' (Oxford, 2006), pp. 117-139 Euroopa Liidu demokraatia defitsiidi üle on viimaste aastate jooksul üha tulisemalt debateeritud, kuid selle vaidluse põhimureks on see, et ta lähtud põhiliselt Vestfaali kriteeriumitele (Riikide suveräänsuse põhimõte ja poliitilise enesemääramise fundamentaalne õigus; õigusliku võrdsuse põhimõte riikide vahel; teise riigi siseasjadesse mitte sekkumise põhimõte). Unustatakse, et Euroopa Liit pole riik ning tema demokraatliku võimekuse hindamiseks tuleb leida teisi viise.