Artur Alliksaar (19231966) Kes ta oli? § Eesti luuletaja § Tõlkija Autoportree Mu hinges koos on munk ja sübariit. Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem. Kesk aja hallust köen kui tuliriit ja otsin kõige kiuste elulähet. Ma olen enesele mõistatus, mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust. Pean aardeks naeru kergemeelses suus ja rituaaliriistaks narrikuljust. Ma nagu kangelasi vaatan neid, kes sooritavad mõne siira patu. Kesköiti emban templikünniseid ja kujutlen, et olen sõltumatu. Kui väsin laulust, lembest, valgusest, mind haarab kurbus, milles troost ja tabu, ja päästab üksinduse kalgusest,
1. Klassikalised vormid, milles on ühendatud ilu ja kunst. Sellel perioodil on Alliksaar arbujalik ning kirjutab tihti sonetivormis. Perioodi lõpus sigineb luulesse alliteratsiooni ja teisi kõlamänge. Alliksaare luules on oluline vastandamine. Mu hinges koos on munk ja sübariit. Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem. Kesk aja hallust köen ku tuliriit Ja otsin kõige kiuste elulähet. Ma olen enesele mõistatus, Mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust. Pean aardeks naeru kergemeelses suus Ja rituaaliriistaks narrikuljust[---] ,,Autoportree" 2. Eksperimenteerimine, luule muutub aforistlikuks, lisanduvad hüüatused, sõna- ja
rangejooneline ja vormipuhas. Lemmikvormiks on itaalia sonett, milles ta väljendab ennast mugavalt ning pingutusteta. Veel enam kasutab Alliksaar aga tavalist ristriimis nelikut, kus luulemotiiv arendatakse välja just ökonoomsusega. (Muru, 1987) „Mu hinges koos on munk ja sübariit. Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem. Kesk aja hallust köen kui tuliriit ja otsin kõige kiuste elulähet.“ *** „Ma olen enesele mõistatus, mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust. Pean aardeks naeru kergemeelses suus ja rituaaliriistaks narrikuljust.“ *** („Autoportree“)
Selle maailma kallastel rännates kaks teostab ühtsuse kummalise, milles kõigele kaunile kuulekaks teed oma põgusa külalise. Saan Su paljude päikeste kuminaks, kuni ükskord neid tarretab lumi paks, kui Sina ta meres mu aistimist halvad. Tasa sulgub mu kõikide elude pärg, kuid Sa, täiuse põhjus ja tagajärg, ikka kesk tühjusevõimetust valvad. Autoportree Mu hinges koos on munk ja sübariit. Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem. Kesk aja hallust köen kui tuliriit ja otsin kõige kiuste elulähet. Ma olen enesele mõistatus, mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust. Pean aardeks naeru kergemeelses suus ja rituaaliriistaks narrikuljust. Ma nagu kangelasi vaatan neid, kes sooritavad mõne siira patu. Kesköiti emban templikünniseid ja kujutlen, et olen sõltumatu. Kui väsin laulust, lembest, valgusest, mind haarab kurbus, milles troost ja tabu, ja päästab üksinduse kalgusest, mis ikka seirab pääsematult vabu.
annaabi.ee 
