pihku, täringuks tähte lävel kepsu ju löömas jalad ja palliks kuud ma ei kilganud äkki enam rohkem, kui tooreid ega taibanud vähematki. tikrimarju, rohkem, Minu pisike päikene pingil rohkem, kui midagi muud oli katki !!!! ihkasin, oh kuidas ma ihkasin Oli katki !!!! tulipunast vihmavarju! Oli keskelt murtud katki !!! Ja siis viimaks, viimaks ometigi Suur päike paistis korraga kaugelt ta oli mul tõesti peos, tõesti Lauad ja laed olid samad, mu südame ligi, mu kaenlas, kuid hoopis madalamad mu süles, kord kinni, kord lahti! ma olin väike !!! Kesk jooksujahti Ei saanud millestki aru,
Alguses oli terve maailm kõik üks suur saar. Sellel saarel ei elanud inimesi. Või noh see pole tegelikult täiesti tõsi. Sellel saarel elas üks hiiglaslik ebard. Ta kõndis päeval kahel jalal, kuid täiskuu ajal ta muutus. See kahejalgne pidi taluma kohutavaid piinu. Nimelt iga täiskuu kõik luud tema kehas murdusid ja see kahejalgne moondus mingiks uueks elukaks. Ta oli midagi hundi sarnast. Ta aga oleks juba terve maailma hävitanud, kui poleks olnud ühte tulipunast lindu, keda hüüti fööniksiks. Iga päev kohtus libahunt temaga, et rääkida oma muredest. Aga ühel täiskuuööl sai ebard väga vihaseks. Raev pulbitses tema sees nagu keema läinud katel. Ta saatis kuuldavale kohutava röögatuse ja siis algas kaos. Libahunt rebis saart keskelt pooleks. Läänepoole triivivast maast sai Ameerika, tugeva jalahoobiga eraldas ta Austraalia Aasiast. Tema saba virutas aga keset allesjäänud saart. Tekkis Vahemeri. Kõikjalt õhkus suitsu
,,Tulipunane vihmavari" Betti Alver Kui kõrged olid lauad ja laed! Kui lähedal oli päike! Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed! Ma olin väike. Olin väike kuid ihkasin juba. Rohkem kui nukku ja nukutuba rohkem kui pildivihku rohkem kui linnukest pihku täringuks tähte ja palliks kuud rohkem kui tooreid tikrimarju rohkem, rohkem kui midagi muud ihkasin oh, kuidas ma ihkasin tulipunast vihmavarju! Ja siis viimaks, viimaks ometigi ta oli mul tõesti peos tõesti mu südame ligi mu kaenlas, mu süles, kord kinni, kord lahti! Kesk jooksujahti tõstsin kilgates üles suure päikese poole omaenese väikese tulipunase päikese! Kord hoidis teda mu parem käsi, kord tantsitas vasem. Hüppasin, hõiskasin ja olin valmis rataskaari lööma. Ema ütles aknast: "Ole ometi tasem. Pane vihmavari pingile ja tule tuppa sööma". Kui kõrged olid lauad ja laed! Kui lähedal oli päike!
ja palliks kuud rohkem, kui tooreid Kangro on Eesti luuletaja, tikrimarju, rohkem, rohkem, kui midagi muud kirjanik ja ajakirjanik. Luulet ihkasin, oh kuidas ma ihkasin tulipunast vihmavarju! iseloomustab vahetu ja Ja siis viimaks, viimaks ometigi ta oli mul tõesti peos, tõesti mu südame ligi, mu kaenlas, sümbolitaotuslik kujundikeel. Ta mu süles, kord kinni, kord lahti! Kesk jooksujahti lõpetas Tartu Ülikooli eesti ja tõstsin kilgates üles
tuleb talle kõik iseenesest kätte, ei ole just väga meeldiv, võiks isegi öelda, et inetu. Läbi elu tuleb pidevalt vasut võtta otsuseid, mis võivad muuta edasist elukäiku. Sageli ei mõelda otsuse langetamisel lähedase kaaslase, töökoha või mõne muu ihaldatud objekti seesmisele olemusele. Kui enda elu näib helge, siis ei tule mõttessegi, et keegi teine võib seda kadeduse tõttu sonkima hakata. Ka Lumivalguke usaldas pimesi nõiaks moondatud kurja kuningannat, kes talle tulipunast mürgiõuna pakkus, kuid selle tagajärjeks oli igavene uni. Teoses ,,Mäeküla piimamees" on edutamise kohta ehe näide. Tõnu Prillupit ahvatles hea töökoht parema palga ja rikkalikkuma eluga. Kõige selle nimel oli ta nõus oma naise andma mõisahärra Ulrich von Kremerile. Kuid kui ta töökoha sai, tundus palk naise kõrval tühine, aga lepngust taganeda enam ei saanud. Seega on inimesel väga kerge ajada segamini tarvilikkuse ning mugavuse eesmärki. Pidevalt
Majas peaks toimuma hirmus veresaun, sest ka kõige kõrgematelt korrustel voolab jõgedena punast verd. Lisan ka Marko Mäetamme kirjutatud ,,Verise maja laulu": VERISE MAJA LAUL täna meie väike maja lausa hirmu peale ajab akendest ja ustest voolab tulipunast sooja verd seal ei saa ju keegi olla! seal ei saa ju keegi olla! seal ei saa ju keegi olla! seal ei saa ju keegi olla!!!!! kõik on lukus värav kinni kedagi ei tohiks olla
.. Aga... Kui sa ühel päeval helistad ja ma ei vasta... Tule mind kiirelt vaatama... võibolla ma ... VAJAN SIND ! Tulipunane vihmavari. Kui kõrged olid lauad ja laed! Kui lähedal oli päike! Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed! Ma olin väike. Olin väike kuid ihkasin juba. Rohkem kui nukku ja nukutuba rohkem kui pildivihku rohkem kui linnukest pihku täringuks tähte ja palliks kuud rohkem kui tooreid tikrimarju rohkem, rohkem kui midagi muud ihkasin oh, kuidas ma ihkasin tulipunast vihmavarju! Ja siis viimaks, viimaks ometigi ta oli mul tõesti peos tõesti mu südame ligi mu kaenlas, mu süles, kord kinni, kord lahti! Kesk jooksujahti tõstsin kilgates üles suure päikese poole omaenese väikese tulipunase päikese! Kord hoidis teda mu parem käsi, kord tantsitas vasem. Hüppasin, hõiskasin ja olin valmis rataskaari lööma. Ema ütles aknast: "Ole ometi tasem. Pane vihmavari pingile ja tule tuppa sööma". Kui kõrged olid lauad ja laed! Kui lähedal oli päike!
sureks kui vähemat musta täppi oma perekonna au küljes salliks. Kui nüüd rüütel Mönnikhusen teda enneaegu ei päästa, siis ähvardab see nur- 344 jatu kohtu ees mõnda asja ilmutada, mis valusasti teie ja teie isa au külge puutuvad.» «Ma ei saa teie sõnadest aru,» ümises Agnes kogu kehast värisedes. «Ühe sõnaga: Gabriel kiitleb, et Agnes von Mönnikhusen tema armuke olla.» Agnese rind tõusis, ta palgeil leekisid kaks tulipunast laiku. «Teie valetate!» hüüdis ta järsku. Ivo ainuke silm välkus. «Teie armastate seda inimest,» urises ta kokku surutud hammaste vahelt. Agnese näo üle sähvis verevool, mis kõhe surmakahvatusele maad andis. Tasase, aga kindla häälega ütles ta: «Jah, ma armastan seda inimest ja miski asi -- kas kuulete, Ivo Schenkenberg! -- mingi laim ei suuda seda armastust kõigutada.» «See tähendab; teie usute teda ja arvate mind valelikuks,» kiristas Ivo viha pärast kähvatades
annaabi.ee 
