Külgharude pungadest arenevad omakorda maapealsed võsud. Võsaülane pole Eestis kaitse all. Kasutus Ülane sobib varjuliste kohtade kattetaimena. Kasutatakse ravimina reuma, kõhuvalu, köha ja teiste külmetushaiguste vastu. Ülase tolmukaid kasutatakse silmahaiguste ravis, väidetavalt olevat ülane tedretähnide vastane. Eripära Kuid kogu taim on mürgine, sisaldab tulikalistele omaseid mürke. Mahl ärritab nahka ja põhjustab punetust, sügeliste, villide, ning haavandite teket. Terava ja ebameeldiva maitse tõttu loomad teda ei söö ja mürgistusi esineb harva. Sissesööduna põhjustab seedekulgla limaskestade valu, võivad järgneda peapööritus, krambid ja teadvusetus, kuid kuivades taime mürgisus kaob. Veistel põhjustab toore taime rohke söömine seedehäireid, neerude ärrituse ja piima punaseks ning kibedamaitseliseks muutumise.
vikerkaareläikelised, valge tiivatäpiga, mis asub tiiva tipus. Mõlemast soost on vesineitsikud ühe suurused, nad lendavad aeglaselt ja sageli peatuvad taimedel või muudel objektidel. Valmik elab ainult 40- 50 päeva. Isaseid kohtab sageli veekogust eemal, emase tulevad veekogu juurde ainult munemiseks. Emane muneb kuni 300 muna ja need paigutab ta veetaimedele või taimedele mis on veekogu lähedal ,sageli tulikalistele. Vastsed kooruvad kahe nädala pärast ning kaks esimest aastat nad arenevad veealustel objektidel. Hingamiseks on neil keha lõpul sulekujulised lõpused. Tavaliselt talvituvad nad mullas. 2) Sarvikliidrik: Sarvikliidrikul on üsnagi sale keha ja tavaliselt jääb kehapikkus vahemikku 40-50 mm. Tagatiivad ja eestiivad on ühelaiused ning aluselt järsult kitsenevad. Üsna sarnane sarvikliidrikuga on sadulliidrik. Sarvikliidrikul on tooraksi teisel segmendil U- kujuline
õiepõhjaga Õiekate: 3-8-tine (tri- kuni oktameerne) Kroon: lahklehine, kroonlehed nektaariumidega, tavaliselt aktinomorfne (kiirjas = polüsümmeetriline), mõnikord ka puudub Tolmukad: tavaliselt palju Viljalehed: mitu kuni palju Sigimik: tavaliselt lahkviljalehine (apokarpne) Vili: mitmesugune o Tulikalistele iseloomulikud pikenenud õiepõhjaga ja spiraalselt paiknevate rohkearvuliste õieosadega õied on primitiivsed, sellist tüüpi õied on tõepoolest enamlevinud fülogeneetiliselt basaalsetes rühmades. o Siia kuulub palju tuttavaid perekondi: tulikas (Ranunculus), kullekupp (Trollius), ülane (Anemone), sinilill (Hepatica), kurekell (Aquilegia), käoking (Aconitum), kukekannus (Delphinium), lumeroos
vähesed varakevadised õiekülastajad söövad tolmukaid ja otsivad suira. Rahvakalendris oli ülase õitsemisaeg külviaja alguse märgiks. Võsaülane puhkeb aprilli lõpus, peale sinilille, kuid paljudest teistest siiski varem. Varajane õitsemine on võimalik tänu eelmisel aastal risoomi kogutud varuainetele. Viljaks on rohketest üheseemnelistest pähklikestest koguvili, mis valmib maikuu lõpus. Takel- ja sipelglevi. Kasutamine: tulikalistele omase alkaloidi protoanemoniini tõttu on kõik taimeosad mürgised, värskelt loomad neid ei söö. Ravimtaimena ohtlik; anemoniin ärritab nahka ja põhjustab punetust ning sügelemist, nahk tursub ja moodustuvad villid. On teada, et veel hiljuti valmistasid apteekrid võsaülaseleotisest tedretähtedevastast vahendit. Mõnel pool Põhja-Euroopas oli varem kombeks ära süüa esimene võsaülane, mis kevadel leiti;
annaabi.ee 
