Sõnamoodustus 1. Tuletamine- iga tuletatud sõna ehk tuletis koosneb tuletustüvest ja ühest või enamast tuletusliitest. a) Liited, mille abil moodustatakse uusi, alussõnadest täiesti erinevaid mõisteid. Näiteks sõnast söök liite –la abil moodustatud sõna söökla tähistab uut mõistet (söömis koht). b) Liited, mille abil ei moodusta täiesti uusi mõisteid, vaid ainult täpsustatakse sõna tähendust. Näiteks täpsustab liide –ke(ne), liitudes sõnale lilleke, seda, et tegemist on väikese või armsa lillega.
8. SÕNASTRUKTUUR tähendab sõnatüve siseehitust e morfoloogilist koostist. Struktuuritüübid: lihtsõnad ja komplekssõnad ( tuletised ja liitsõnad). Lihtsõna e juursõna on ühemorfeemilise, liigendamatu tüvega lekseem. Komplekssõna tüvi koosneb rohkem kui ühest morfeemist MORFEEM on väikseim tähendusega keeleüksus. 9. KOMPLEKSSÕNAD on tuletised ja liitsõnad. Tuletise tüvi koosneb juurmorfeemist ja tuletusliitest v liidetest, liitsõna tüvi koosneb mitmest juurmorfeemist, ehkki võib sisaldada ka tuletusliiteid. 10. SÕNAMOODUSTUS tähendab neid keelesiseseid põhimõtteid, mille järgi olemasolevad komplekssõnad on moodustatud ja uusi sõnu e lekseeme on võimalik moodustada. Kesksemad sõnamoodustusviisid on tuletamine e derivatsioon ja liitmine e kompositsioon. 11
türnpuu. tav. Põhjus on selles, et sõnamoodustuse abil on olemasolevatest sõnadest alati võimalik uusi sõnu juurde luua. Selleks on kaks Tuletised nagu kalju-ne koosnevad sõna tüvest (antud juhul kal- moodust: tuletamine ja liitmine. ju) ja tuletusliitest (antud juhul -ne). Mingis mõttes meenutab uute sõnade tuletamine nende käänamist või pööramist: mõle- mal juhul antakse tähendusi edasi morfoloogiliste tunnustega,
ablatiiv. Väliskohakäänete lõpud on päritolult liitkäändelõpud, mis koosnevad kahest käändeelemendist. Neil lõppudel on ühine element –l, millele liituvad vanad kohakäändelõpud. L-käändeid on ka volga ja permi keeles. Arvatakse, et väliskohakäänded kujunesid mitte läänemeresoome-permi algkeeles, vaid iseseisvalt eri keelerühmades, kuid samast lähtematerjalist. L- käänded lähtuvad soome-ugrilisest kohta osutavast tuletusliitest –la/-lä. Vanim võib neist olla allatiiv, mis võib pärineda läänemeresoome-permi algkeelest. Adessiiv ja ablatiiv kujunesid alles läänemeresoome algkeeles. Väliskohakäänete väljakujunemine toimus ilmselt hilises läänemeresoome algkeeles pärast lapi algkeele eraldumist, sest lapi keeles vastavad käänded puuduvad. Allatiiv • Konsonandi l pikenemine (-len > -llen) toimus lms algkeeles adessiivi eeskujul • -n kadus 14.-15. saj, samal ajal -ll > -l
annaabi.ee 
