genereeritakse tekstid. Semantilised seosed sõnade vahel: Süntagmaatilised seosed on sõnade kokkusobitamine kõneloomes. Süntagmaatiline seos vastab tavaliselt küsimusele missugune/mida teeb(koer- haugub(karvane); punane-kleit. Koolieelikutel on süntag seosed tavaliselt ülekaalus. Paradigmaatilised seosed moodustavad semantilisi(tähenduslikke) välju, semantilised seosed ühiste tunnustega sama liiki keeleüksuste vahel(nt koer-kass). Tuletusseosed on seosed ühiste tuletusaluste või liidete alusel.nt JOOKS Âja/-utama/ -mine. Tuletamine võib kombineeruda ka sõnade liitmisega nt JOOKSU-JALU; KERGE-JALGNE. ¤ Kõne on kõnevõime realiseerimine, keele kui vahendi realiseerimine. Kõne avaldusb kolmes vormis: suuline kõne, sisekõne, kirjalik kõne. Suuline ja kirjalik kõne jaotatakse omakorda: kõnelemine, kuulamine, lugemine, kirjutamine.Kõne on keele kui vahendi kasutamise vorm. Kõneakt- mõtte kujunemine, arenemine ja sõnastamine. ¤ ¤
· Meronüümia: kajastab terviku ja osa suhet (holonüüm ja meronüüm: inimene-käsi) 2. Süntagmaatilised- keeleüksuste lineaarset ühendamist võimaldavad seosed (leksikaalsed ja grammatilised). Aluseks sõnade kokkusobitamisel nt koeraga sobib sõna karvane, kuri, nt kandiline, magus ei sobi. Sobitamine: kõneloomes süntaktilise üksuse simultaanne äratundmine(kõne tajumisel) 3. Tuletusseosed: seosed ühiste tuletusaluste või liidete alusel (jooks/mine/ja/utaja) Nt kõnepuudega lastel on vähe selliseid tuletatud sõnu. Sõnavara areng(vt ka kõnearengu teema) Sõnatäehdnuse areng ons eotud tunnetustegevuse arenguga. Sõna pärisnime rollis. BAASSÕNAVARA -esmased tajud, gestalttaju/konkreetne kujutlus Baassõnavara; meeleorganite tajutavate objektide, tegevuste, omaduste/tunnuste nimetused, suure kasutussagedusega, lihtsasti hääldatavad ja paljuses kontekstides kasutatavad sõnad (umbes 2000-
Süntagma piiri tähistab suulises kõnes alati märgatav paus. Süntagmaatilised seosed on keeleüksuste lineaarse sobivuse seosed ja fikseerivad, millega üks või teine keeleüksus kõnes võib kombineeruda või peab kombineeruma. Süntagmaatilised seosed on kõneloomes aluseks sõnade sobitamisele, kõnet tajudes aga simultaansele analüüsile. Ülejäänud seostest sõnade vahel on olulisemad derivatsiooniseosed (tuletusseosed). Tuletised rühmituvad mälus nii tuletusaluste kui ka liidete järgi. Sõnavara arengu seisukohalt on tuletusmudelite omandamine eriti tähtis, sest lapsel kujuneb võimalus sõnu ise teha. Praktiliste üldistuste kujundamiseks on otstarbekas moodustada sõnaperesid (valida või moodustada samatüvelisi sõnu) ning rühmitada tuletisi tuletusliidete järgi. Ka suulise ja kirjaliku kõne psühholingvistiline mehhanism on erinev. Suuline kõne on kõneloome programmi otsene väljund (jätame kõrvale võimaluse, et inimene mõtleks teksti
18. Sõnavormide muutmine ja moodustamine Sõnamoodustuse viisid on sõnade liitmine (kompositsioon) ja tuletamine (derivatsioon) või mõlema kombinatsioonid (sinisilmne). Nende omavaheline suhe sõltub keelest. Eesti ja soome keeles on sõnade liitmine väga levinud nähtus. Nagu iga keeleüksuse praktilisel õpetamisel, ilmneb ka siin kaks omavahel seotud külge: tuletise või liitsõna tähendus (miile poolest see erineb rakendatud tuletusaluste või liitsõna komponentide tähendusest) ja formaalne külg ehk moodustusviis. Sõnade liitmine. Liitsõnad on nominatiivsed keeleüksused nagu sõnaühendidki ja koosnevad kahest (või enamast) täistähenduslikust sõnast. Eesti keeles on väga levinud liitnimisõnade ja -omadussõnade moodustamine. Mõnikord on nende ja sõnaühendite struktuur väliselt täiesti sarnane. Kuid ka sel juhul avaldub mingi semantiline erinevus. Nt keeleüksuste kuuseoks ja
annaabi.ee 
