Ja unustame, et ükski muutus ei toimu üleöö, meile täna jahmatust ja peavalu valmistavad teod peavad olema juba ammu lapse hinges käärinud, enda tulekut ette valmistanud. ... kergem on varjata sinist silma kui ühe mehe ja naise suhteid. Esimese armastuse lüüasaamine on hirmus, sinu eas arvatakse, et inimene võib eksida ükskõik milles, aga mitte armastuses. Vahel tuleb inimest kõige rohkem kaitsta tema enda eest, mitte lasta tal ise endale halba teha. ... pigem tuletad sa meelde näitlejat halvast näidendist, kes käib kogu aeg silmaklappidega ringi. Kõigil, ka publikul, on ammu selge, milles asi, ainult temal ei ole, tema sumab ikka teadmatues ja ahastab selle teadmatuse üle. Kangelaseks ja kurjategijaks ei saada mingi taevast või põrgust pähetorgatud esimese impulsi, esimese afekti mõjul, vaid see on kauaaegse protsessi tagajärg. Kerge on teisi õpetada, noomida ja juhendada. "Andke endale aru ja valige õige tee." Aga
kuid muud kasu sa sellest tuupimisest ei saa. Mõnel õpilasel on selles osas vedanud, et neil on erakordselt hea mälu ja neile jäävad võõrkeelsed sõnad väga hästi meelde. Aga mida peaksid ette võtma õpilased, kellel ei ole nii super mälu? Esiteks tahaksin öelda, et laulude ja luuletustega on palju lihtsam võõrkeeli õppida. Sa kuulad ühte laulu mitu korda...enne kui sa märgatagi jõuad on sul need sõnad ilusasti selged ja kui sul on vaja neid sõnu millalgi kasutada, siis tuletad seda viisikest meelde ja sul tulevad need sõnad , mis muidu valmistaksid raskust kergelt meelde! See on nüüd üks võimalus, kuidas saab sõnu õppida, aga teiseks soovitus neile, kes tegelevad rohkem või vähem muusikaga ja eriti need, kes mängivad ise mingisugust pilli, mida saab mängida ja samal ajal saad ka kaasa laulda. Nimelt, jäävad tihti peale võõrkeeletundides pähe õppida mõned tekstid või luuletused ning samuti jääb vahel ülesanndeks ise kirjutada
Oled võluv, aga ei sõltu sellest. Sina ei lase mu unistustel käest libiseda. Et saada paremaks sõbraks, peaksin sarnanema rohkem sinule ja vähem endale ilmselge. Sina oled mulle õpetanud, et kunagi ei ole hilja hakata otsast peale. Sinu toetusel julgen võtta ka kõrgemaid noote. Sa oled intelligentne, võluv ja näed hea välja. Me oleme nii sarnased. Kui keegi on murdnud mu südame, näitad sa kuidas õppida uuesti usaldama. Sinuga koos olen laps, mis sest, et tuletad mulle pidevalt meelde, kui vanaks ma saan. Sõbrad on perekond, kelle me ise endale valime. Kes lakkab olemast sõber, polnud seda kunagi. "Sõber" on vahel sõna, millel puudub mõte. Sõprus on, kui klaas, mida ei saa parandada, kuni see puruneb.. Tõelised sõbrad kes ei pane näkku .. Sõpruse keeles pole sõnu, vaid tähendus. Sõber on midagi toredaimat, mis sul võib olla, ja midagi parimat, mis sa võid olla. Elu on taevalik, kui sul on inglitest sõbrad.
On sul nii suur hirm vana Mönik-huseni valjuse päast? Äa karda, et mina äaandjaks saan, ehk see kül mulle suurt valu ei teeks, kui sind võlas kõkumas näksin.» «Ma olen ju sinu käs, sa võd mind ise võ- 336 lasse kõkuma panna, kui see sulle nalja teeb,» andis Gabriel vastu tahtmist kibedalt vastu. «See oleks paras lepitus nende lugemata kõvalopsude eest, mis sa minu käst oled saanud.» «Väa hea, et mulle kõvalopsusid meelde tuletad,» urises Ivo veidi punastades. «See annab asjale tõisema nä. Mul on suur himu sind jalgupidi ües tõmata lasta, nagu sinu vanaisaga tehti.» «Ivo!» Nagu tume mörgamine tuli hä al Gabrieli rinnust. Väe puudus, siis oleksid Ivo lapsepõvised mäestused kõvalopsude asjus uut kinnitust leidnud. Julge sõamees oli kohmetult sammu taganenud ja kä mõ oga küge pannud. «Ma nän, et sa kardetav inimene oled,» üles ta veidi kõkuva hä alega. «Gabriel
Viimaks istus ta laua juurde ja Gringoire võis teda nüüd vabalt silmitseda. Sina, mu lugeja, oled ise kord laps olnud ja vahest on sul õnn seda veel praegugi olla. Muidugi oled sa korduvalt mõnda ilusat rohelist või sinist kiili jälginud, kui ta päikesepaistelise ilmaga jõe ääres põõsalt põõsale lendles, oma sakilisel lennul iga oksakese otsa suudeldes. Mina ise olen niiviisi mööda saatnud terved päevad, pealegi oma elu kõige ilusamad päevad. Ehk tuletad sa meelde, millise armsa huviga su mõte ja su pilk kiindus sellesse väikesesse purpursete ja taevassiniste tiibade vurisevasse keerisesse, mille keskel hõljus mingi tabamatu kuju, mida ta kiired liigutused varjasid. Ohuline olend, mida sa ebamääraselt selle tiibade värina taga aimasid, näis sulle lummutuslikuna, fantastilisena, mida võimatu on kombata ja näha. Aga kuidas sa imestasid, kui kiil lõpuks pilliroo
surelikud, spiisserid ja burzuid, kui nõnda kaabaklikult heliseb inimsoo tooniredeli tipp. Pange seda tähele ja pidage meeles, sest seda läheb teil elus tarvis. See on õpetuseks. Inimene on kaabakas, pane ta või paradiisi elama. Oli juba Eedenis kaabakas. Sest mina... teate, kus mina olin? Mina kõndisin linnas ja Toomel ning tuletasin ja tuletasin midagi meelde, sest ma teadsin, et mul peaks midagi meelde tulema. Nõnda kella seitsmeni, siis lõin käega, sest kaua sa ikka meelde tuletad, kui midagi meelde ei tule. Lõpuks arvad ju, et ei peagi midagi meelde tulema. Oleks te ainult õli lampi pannud, siis oleksin ma teadnud, et tuldi tundi; aga et ka ahju oli köetud, siis ei teadnud ma midagi arvata. Sest et teie niisugused sead olete, et minu ahju kuumaks kütate, seda pole üheski valemis ega teoreemis. Aga tulge täna, täna olen ma tingimata kodu." Peale selle pöördus ta sakslase Unteri poole ja ütles sellele:
annaabi.ee 
