¤ Elutarkust * Võõras ei tohi koort näha, siis ei lähe ta kokku. * Sool sabata silk, vaeslaste või. * Tõest räägib igamees; igamehel ise tõde. *Ööl on üheksa poega. * Jää vagaks, laps, siis jumal sinuga. ¤ Mõni huvitav väljend või mõte * Peremees, kes täna aru ei saa mida perenaine tahab. * Kui pajupill ja pasun seal on hüüdmas poisi suus. * Särk ihu ligi, surm ligemal. * Mis vara vaikselt minu põues tuikas, kui nooreks meheks olin sirgunud? * Pikad ridapuude read. Kohavad vahtrad kahel pool laia õige tee ääres. * Nagu kivi veelainetes rõngaid sünnitab, nõnda paisuvad nad, ringivad üksteist läbi, võtavad üksteise kaelast kinni, tantsivad, hõiskavad. * Läksin, tilluke, teole, vaba vaimulike, vaole. * Imelikud varjud, nagu tondikujud, ronivad mööda sirgeid kuuski üles. * Varjud tantsivad kuuskesid mööda üles ja alla, ronivad maha, tulevad tule ligemale,
Muidugi - oletas ta - oli HOMMIKUEINE PARV märganud tema LÄBIMURRET. Ent ma ei soovi mingit au ega taha ma ka juhtlinnuks saada. Tahaksin vaid jagada oma avasusi, näidata kätte uusi horisonte, mis võiksid avarduda meie kõigi ees. Ta nihkus ringi sisse. "Jonarthan Livingston Merikajakas!" kraaksatas NOSPEL. "Astu päris keskele, häbipaika, oma kaaskajakate palge ette!" Talle tundus, nagu oleks ta aeruga pähe saa-nud. Põlvist käis läbi nõksatus, suled vajusid longu, kõrvus tuikas. Häbiposti? Võimatu! Nüüd, pärast LÄBIMURRET!? Siis ei saanud nad must üldse aru! Neil pole õigus, nad eksivad! "... tema hulljulge vastutustundetuse eest," tänitas tähtis hääl, ,, ... meie usina kajakatõu üllaste traditsioonide kahtluse alla panemise eest!" Reeglina tähendas häbiposti minek, et ta heidetakse välja ühiskonnast, kihutatakse üksildusse KAUGETE KARIDE taha. ,, ..
Liiga palju käes olnud, mis valu teeb, kui sul seda enam ei ole." (Ravic) Lk 254,,Kolm kuud... kolm aastat... kolm päeva. Mis on aeg? Kõik ja mitte midagi. Kas see, et kastanid nüüd õitsevad ja tookord polnud neil ühtegi lehte küljes; et Saksamaa oli järjekordselt oma lepinguid rikkunud ja terve Tsehhoslovakkia okupeerinud; et emigrant Josef Blumenthal hüsteerilises naeruhoos ennast Genfis Rahvasteliidu palee ees maha laskis; et tema rinna ühes sopis tuikas veel kopsupõletik, mille ta Belfordis Güntheri-nimelisena läbi põdes, ja et ta jälle Pariisis oli, õhtus, mis pehme nagu naiserind kõik see oli peaaegu tavaline. Fataalse rahuga, mis on abituse ainuke relv, tõdes ta seda nagu paljut muudki. Taevas jääb igal pool samaks, ikka samaks, on ühesugune mõrva ja vihkamise ja ohvrite ja armastuse kohal... ja puud õitsevad millestki küsimata igal kevadel uuesti, taas saabub ja
,,Olete teie seda kirjutanud?" Indrek kõhkles vastusega. ,,Ma küsin: olete teie selle kirjutanud?" kordas direktor. ,,Mina," vastas Indrek nüüd. ,,Teie olete hull!" karjus direktor tulises vihas ja tema käsi laksatas Indrekule vastu nägu. See sündis nii äkki ja ootamata, et Indrek ei jõudnud ennast ei kaitsta ega ka teole teoga vastata, sest tema mõtted viibisid kuski mujal, nagu viimasel ajal harilikult ikka. Aga nüüd looris silmi üürikeseks nagu sinetav udu ja siis tuikas peaajus mõte: ,,Seda kätt ma tunnen, seda imelikult pehmet kummikätt. See on härra Mauruse käsi." See kõik vältas ainult silmapilgu, aga sellest jätkus, et Ollino jõudis asuda Indreku ja direktori vahele. Ja kui Indrek nüüd nagu mõttetult tõstis oma parema käe, haaras Ollino sellest kinni, vajutas ta maha ja ütles rahuliku kindlusega: ,,Käed rahu!" Nõnda jäigi Indrek kõigi ette seisma õhetava palgega. Ta oli hiljaks jäänud, nagu tänini elus ikka
annaabi.ee 
