Ja kella kaheksani ja mõnikord pidi isegi (kuni) üheksani põllul olema. Kui perenaine ei saanud kodus sigadega valmis sööki ette anda, (kas ta) oli kusagil heinateol (või), siis ei tohtinud enne koju ka tulla. Pidid aga, niikaua pidid kesapõllul olema, kui perenaine koju tuli ja sigadele söögi moldi pani. Sest karjamaa, see oli ju paljas egas seal ei tea mida suurt võtta olnud. Ja need sead, (ega) need ei seisnud (paigal), käisid mööda kesa. Seal nad tuhnisid ja , ja-ja siis magasid seal siis lohukeste sees, kus nad siis olid 13 tuhninud endale neid asemeid magamise jaoks ja. Jaa, nii et kõhud olid tühjad, kui nad koju tulid. Kodus anti neile siis veel süüa ette. Pärast olin lehmakarjas. Ma käisin seitse suve karjas, ühe seakarjas ja, ja kuus suve lehmakarjas, oma ema juures. Lehmakarjas olemine oli minu meelest veel parem(gi). Mul olid väga head koerad
koju tagasi kolida, Leemet mõtles ja andis jaatava vastuse, Magdaleena oli talle kunagi öelnud, et Leemet võib metsas elada, aga peab neid iga päev vaatamas käima, seega otsustaski Leemet ebameeldivast külaelust loobuda ja metsa tagasi tulla - ühtäkki kuuldi külainimeste hääli, kes mööda rästiku koopa kanaleid mööda edasi turnisid, eesmärgiga ussikuninga kroon saada ja limdude keelt valdama hakata, rästikud koos Leemetiga asusid neile vastu roomama, koobastes tuhnisid Katariina, Andreas ja Jaakop, rästikud salvasid tüdrukut ja Andreast näkku/kõrri, Jaakopil lasti põgeneda - Leemet tahtis minna külla veel viimaseid asju ajama enne metsa tagasi tulekut, Ints tahtis last näha, kellele aleemet ussisõnu õpetama hakkab ja kuna oli öö, siis sai Ints kaasa minna, Toomase kätkini jõudes pistis ta aga sisisema ja teatas Leemetile, et laps on surnud, tal oli kõri läbi hammustatud, Leemet jooksis Magdaleena juurde, kuid ka tema oli samamoldi
vahtkonna seersantidel kinni võtta.» 1 3 7 «Väikseke, väikseke,» sõnas Christeuil kalgi naeratusega, «kui sa varruka korralikult käsivarrele tõmbaksid, ei põleks see päikese käes nii pruuniks.» See stseen, kuidas need ilusad, mürgiste keeltega, ärritatud tütarlapsed tänavatantsijanna ümber väänle-sid ja käänlesid, oleks väärinud läbinägelikumat pealtvaatajat, kui seda oli Phoebus. Need graatsilised olendid olid nii ebainimlikud. Kahjurõõmsatena tuhnisid nad ta armetuid ja veidraid, litrite ja võltskullaga ehitud riideid. Oli otsata palju naeru, pilget ja alandamist. Mustlanna selga sadas sarkastilisi sõnu, kõrki heatahtlikkust ja tigedaid pilkusid. Neid noori preilisid võis pidada roomlannadeks, kes endile sellega lõbu valmistavad, et kuldnõeltega ilusa naisorja rindu torgivad. Nad meenutasid elegantseid hagijaid, kes avali sõõrmetega, Põlevate silmadega ümber vaese emapõdra tiirlevad, keda isanda pilk keelab lõhki kiskumast. 237
mina ei tea mitte midagi. Nüüd arvatakse, et ta on areteeritud, see annab talle aega. Kolme päeva pärast ma ütlen, kes olen, ja nad lasevad mu vabaks.» «Braavo, Athos! Õilishing!» sosistas dArtagnan. «Sellest tunnen ma sind. Aga mida tegid politseinikud?» 132 «Neli neist viisid Athose kaasa, aga pole teada, kuhu, kas Bastille'sse või For- 1'Évêque'i; kaks neist jäid koos musta riietatud mehega maha, tuhnisid igal pool ja viisid kaasa kõik paberid. Ülejäänud kaks valvasid sel ajal ukse juures. Lõpuks, kui nad oma töö olid teinud, läksid nad minema, jättes maha pärani uksed ja tühja maja.» «Ja mis tegid Porthos ja Aramis?» «Ma ei leidnud neid, nad ei tulnud.» «Nad võivad iga hetk tulla, sest sa ütlesid ju neile, et ma ootan?» «Just nii, härra.» «Niisiis, ära liigu siit sammugi. Kui nad tulevad, teata neile, mis minuga juhtus ja
annaabi.ee 
