Kuid ikkagi jätab ta selgitamatta mis või kes on tema jaoks Jumal. Vaid mainib, et Juma on see kõikvõimas ja kes on andnud meile võime arvamust muuta. Tema lähenemine asjadele on väga selguslik ja arusaadav, samas ka keeruline ja ka mitmekülgne. Tsiteerin: Kui ma kujutlen kolmnurka siis ühtlasi kaen oma vaimukirjaga neid kolme joont justkui kohalolevaina, ja seda ma nimetangi kujutlemiseks. Kui aga tahaksin mõtelda tuhatnurgast, siis mõistan seda ju niisamuti figuurina, mis koosneb tuhandest küljest, just nagu ma kolmnurkalgi mõistan figuurina, aga ma ei kujutle neid tuhandet külge. See lause pani mind tõsiselt mõtisklema. Et ka mõtisklustel on seatud omad piirid.
Näiteks kui torn paistab kaugelt vaadates meile ümmargune, kuid tegelikult on kandiline, siis oleme me meeltest saadud infot kasutades teinud vale järelduse. Meeltest tulenevat infot tuleb kontrollida, selleks on vaja kogemust ja tarkust. Kõike ei tasu absoluutselt usaldada, kuid kõiges ei tule ka kahelda. 1. Kujutlus erineb puhast mõistmisest selle poolest,et selleks on vaja eripärast vaimupingutust, mida mõistmiseks ei ole vaja. Me suudame mõelda tuhatnurgast, kuid ei suuda seda ette kujutada. Kujutlusvõime ei sõltu inimesest, ta on mõtlevas substantsis. Kujutlusvõime, erinevalt mõistmisvõimest, ei ole vajalik vaimu jaoks.
Kuues meditatsioon Kas materiaalsed asjad eksisteerivad? Descartes teab, et nad võivad eksisteerida, kui on puhta matemaatika objektiks, sest tajub neid selgelt ja täpselt. Aga, et seda kindlaks teha, uuris ta kujutlemise ja puhta mõistmise vahet. Näiteks kujutleme kolmnurka, me ei mõista seda üksnes kolme joonega haaratud figuurina, vaid näeme vaimusilmaga neid jooni justkui kohalolevaina ning seda nimetataksegi kujutlemiseks. Kui aga mõtleme tuhatnurgast, siis mõistame seda kui figuuri, mis koosneb tuhandest küljest, aga me ei suuda seda ette kujutada. Siit järeldubki, et kujutlemiseks on vaja mingit erilist vaimupingutust ja see näitab selget erinevust kujutlemise ja puhta mõistmise vahel. Descartes märkas, et aistitud ideed olid palju elavamad ja väljendusrikkamad, kui need, mida ta teadlikult ja kaalutletult mõtles. Ta hakkas arvama, et need tulevad mingitest teistest
rakendamine kehale, mis on selles võimes seesmiselt kohal ja seetõttu eksisteerib. Et seda täiesti selgeks teha, uurin kõigepealt kujutlemise ja puhta mõistmise [intellectio] vahet. Näiteks kui ma kujutlen kolmnurka, ei mõista ma seda kindlasti üksnes kolme joonega haaratud figuurina, vaid ma ühtlasi kaen [intueor) oma vaimusilmaga [acies mentis] neid kolme joont justkui kohalolevaina, ja seda ma nimetangi kujutlemiseks. Kui aga tahaksin mõtelda tuhatnurgast, siis mõistan seda ju niisamuti figuurina, mis koosneb tuhandest küljest, just nagu ma kolmnurkagi mõis- tan figuurina, mis koosneb kolmest küljest., aga ma ei kujutle neid tuhandet külge mitte samal viisil ja ei kae justkui kohalolevaina. Ja kui ma harjumusest kehalistest asjadest mõeldes alati midagi kujutleda manaksin kujutlusse mingi ebamäärase figuuri, siis poleks see ilmselt siiski tuhatnurk,
annaabi.ee 
