rada ei sisalda kurve. 100 meetri jooks oli esmakordselt kavas esimestel nüüdisolümpiamängudel Ateenas 1896. aastal. Sellest sai kiiresti mängude tähtsündmus, mille võitja tunnistati maailma kiireimaks inimeseks. Naiste 100 m jooks oli esimest korda olümpiamängude kavas 1928. aastal Amsterdami olümpiamängudel. 100 meetri jooksu eelkäija oli 100 jardi jooks (distantsi pikkus 100 jardi ehk 91,44 m), mida19. Sajandil harrastati ingliskeelses maades rohu- ja tuharadadel. Aastal 1887 leiutas ameeriklane Charles H. Sherrill madalstardi, kaevates endale väikesi süvendeid, kuhu ta äratõukel jalad toetas. Aastatel 1928 ja 1929 töötasid USA treenerid George Breshnahan ja William Tuttle välja tänaseni kasutusel olevad stardipakud. IAAF lubas neid kasutada alates 1937. aastast. Alates 1938. nõutakse rekordite tunnustamisel, et oleks mõõdetud tuule kiirust. Taganttuule kiirus ei tohi ületada 2 m/s. 1920ndatel hakati katsetama elektroonilisi stoppereid
100 m jooksu tippmarke ei loeta rekorditeks, kui taganttuule kiirus ületab 2,0 m/s (IAAF-i reegel 163.8). 100 m distantsi joostakse ka meeste ja naiste 4×100 m teatejooksus. Samuti on 100 m jooks meeste ja naiste kümnevõistluse esimene osa. Kuni 1949. aastani oli 100 m jooks naiste viievõistluse ja kolmevõistluse osa 1. Ajalugu: 100 meetri jooksu eelkäija oli 100 jardi jooks (distantsi pikkus 100 jardi ehk 91,44 m), mida 19. sajandil harrastati ingliskeelses maades rohu- ja tuharadadel. Aastal 1887 leiutas ameeriklane Charles H. Sherrill madalstardi, kaevates endale väikesi süvendeid, kuhu ta äratõukel jalad toetas. Aastatel 1928 ja 1929 töötasid USA treenerid George Breshnahan ja William Tuttle välja tänaseni kasutusel olevad stardipakud. IAAF lubas neid kasutada alates 1937. aastast. Alates 1938. nõutakse rekordite tunnustamisel, et oleks mõõdetud tuule kiirust. Taganttuule kiirus ei tohi ületada 2 m/s. 1920. aastatel hakati katsetama elektroonilisi stoppereid
100 m jooksu tippmarke ei loeta rekorditeks, kui taganttuule kiirus ületab 2,0 m/s (IAAF-i reegel 163.8). 100 m distantsi joostakse ka meeste ja naiste 4×100 m teatejooksus. Samuti on 100 m jooks meeste ja naiste kümnevõistluse esimene osaala. Kuni 1949. aastani oli 100 m jooks naiste viievõistluse ja kolmevõistluse osaala. Ajalugu 100 meetri jooksu eelkäija oli 100 jardi jooks (distantsi pikkus 100 jardi ehk 91,44 m), mida 19. sajandil harrastati ingliskeelses maades rohu- ja tuharadadel. Aastal 1887 leiutas ameeriklane Charles H. Sherrill madalstardi, kaevates endale väikesi süvendeid, kuhu ta äratõukel jalad toetas. Aastatel 1928 ja 1929 töötasid USA treenerid George Breshnahan ja William Tuttle välja tänaseni kasutusel olevad stardipakud. IAAF lubas neid kasutada alates 1937. aastast. Alates 1938. nõutakse rekordite tunnustamisel, et oleks mõõdetud tuule kiirust. Taganttuule kiirus ei tohi ületada 2 m/s. 1920ndatel hakati katsetama elektroonilisi stoppereid
100 MEETRI JOOKS 100m jooks, kiiruseproov sirgel jooksudistantsil, oli esmakordselt kavas esimestel nüüdisolümpiamängudel Ateenas 1896. a. Sellest sai kiiresti mängude tähtsündmus, mille võitja tunnistati maailma kiireimaks inimeseks. Naiste 100m jooks oli esimest korda olümpiamängude kavas 1928. a Amsterdami olümpiamängudel. 100 m jooksu eelkäija oli 100 jardi jooks (distantsi pikkus 100 jardi e 91,44m), mida 19. sajandil harrastati rohu- ja tuharadadel. Aastal 1887 leiutas ameeriklane Charles H. Sherrill madalstardi, kaevates endale väikesi süvendeid, kuhu ta äratõukel jalad toetas. 4 Aastatel 1928-1929 töötasid USA treenerid George Breshnan ja William Tuttle tänaseni kasutusel olevad stardipakud (on kasutusel tänaseni). 1920ndatel hakati kasutama elektroonilisi stoppereid. 1932. aasta suveolümpiamängudel kasutati esimest korda
annaabi.ee 
