Ksüleem sisaldab trahheiide ja trahheesid. Vanimad ksüleemi elemendid (trahheiidid) asuvad varre keskosas. Kaheiduleheliste taimede ksüleem sisaldab ka tugikudet -- puidukiude (libriformi). Lisaks esineb ksüleemis põhikude, mille rakud on vähemal või rohkemal määral puitunud. Seda nimetatakse ksüleemi põhikoeks.
kuid need on väiksemad. Karvadega kaitstud õhulõhed asuvad süvendites või lehe kurdude sisekülgedel. Veepuudusel rullub leht ülespoole kokku. Niimoodi on võimalik vähendada transpiratsiooni õhulõhesid päriselt sulgemata. *Kserofüütide mesofüll koosneb harilikult ühesuguse ehitusega võrdlemisi tihedalt asetunud rakkudest. *Selgelt eristunud sammaskude esineb harva *Kserofüütide mesofüllis leidub suhteliselt rohkem tugikudet, mis muudab lehe jäigaks. Seda nähtust nimetatakse sklerofülliaks. *Kserofüütidele on iseloomulik juhtkimbust kahele poole ulatuv sklerenhüümsammas. *Okkad on tugevasti muundunud *Kseromorfse ehitusega lehed. *Läbilõikes on need kaarjad, rombjad või lamedad. * Epidermirakkude paksenenud kestad on väljaspoolt kutiniseerunud. *Epidermi all asub sklerenhüümist või põhikoelistest rakkudest koosnev hüpoderm, mis vähendab kutikulaarset transpiratsiooni.
trahheiididest ja trahheedest. Kõige enne tekkinud seega kõige vanem on puiduosa säsipoolne äär. Tähtsaks koeks puiduosas on tugikude, mis esineb puidukiududena. *Peritsükli ehk koorepoolse- niineosa ehk floeemi. Vastandina puiduosale on niineosa välimine külg kõige vanem, selle nooremad osad asetsevad aga seespool vastu puiduosa. Floeemi olulisemateks elementideks on sõeltorud ja saaterakud. Harilikult paikneb iga sõeltoru kõrval üks saaterakk. Floeemis leidub ka tugikudet -- niinekiude ning põhikudet (floeemi põhikude). Niinekiud on enamasti puitunud. Juhtkimpu õmbritseb sageli parenhüümirakkudest tupp. Juhtkimbu külgedel on see nn.sklerenhüümtupp õhuke, kambiumi kohal võib ta koguni katkeda. Seeeest on ta paks seesmisel ja välisel küljel, niineosa kohal
Õhulõhed asetsevad sel juhul lehe alumisel pinnal, karvade vahel. Karvade kaitsefunktsiooni näiteks võib tuua vesi-kirburohu (Polygonum amphibium) vees (f. amphibium) ja maismaal (f. terrestre) kasvavad vormid. Esimese lehed on karvadeta, maismaavormil aga tihedalt karvased. Kserofüütide mesofüll koosneb harilikult ühesuguse ehitusega võrdlemisi tihedalt asetunud rakkudest, selgelt eristunud sammaskude esineb harva. Kserofüütide mesofüllis leidub suhteliselt rohkem tugikudet, mis muudab lehe jäigaks. Seda nähtust nimetatakse sklerofülliaks (näiteks rand-ogaputkel -- Eryngium maritimum). Kserofüütidele on iseloomulik juhtkimbust kahele poole ulatuv sklerenhüümsammas. Okkad on tugevasti muundunud, kseromorfse ehitusega lehed. Läbilõikes on need kaarjad, rombjad või lamedad. Epidermirakkude paksenenud kestad on väljaspoolt kutiniseerunud. Epidermi all asub sklerenhüümist või põhikoelistest rakkudest koosnev hüpoderm, mis vähendab kutikulaarset
annaabi.ee 
