aidata. Need õpilased on eeskujuks kõikidele teistele õpilastele. Kui koolis tahetakse kiusamist leevendada ja lõpetada, siis tuleks kiusamisest rääkida avalikult. Kedagi ei tohiks süüdistada, vaid otsida tuleks lahendusi, mis aitaks nii kiusajat kui ka kiusatavat. Kui sind ennast või kedagi teist kiusatakse, siis tuleks sellest rääkida oma sõpradele, mõnele täiskasvanule, keda usaldatakse või õpetajatele. Samuti on loodud ka palju tugikeskusi, usaldustelefone ja interneti lehekülgi, kus saab oma muret kurta. MIDA TEHA, KUI NÄED, ET KEDAGI KIUSATAKSE? ÄRA ÜHINE KIUSAJATEGA. Ära ole teiste vastu vastik narrides neid ja nende üle naerdes. JALUTA MINEMA. Aita last, keda kiusatakse ja vii ta kiusajate juurest minema, ilma et sa kiusajate poolegi vaataksid. Kas tead, et tavaliselt lõpeb kiusamine 10 sekundit pärast seda, kui keegi pealtvaatajatest olukorda sekkub? Palu abi täiskasvanult või hüüa kedagi appi.
Pole sellist objektiivset kriteeriumikompleksi, mille alusel otsustada juhtumi raskuse üle. Vägivallana tuleb mõista kõike, mida ohver ise tunnetab vägivallana. Kõige raskem on abi paluda Perevägivalla all kannatajad enamasti häbenevad ja kardavad oma muredest rääkida. Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi 2002. aasta uuringu kohaselt pöördub politsei ja meditsiiniasutuste poole vaid kümnendik koduse vägivalla all kannatajatest. Ametiasutusi ei usaldata ning tugikeskusi ja varjupaiku on vähe. Enamik naiste varjupaikadest ei avalda enda aadresse. Neid saab leida vaid telefoninumbri alusel. Kui kannatanu helistab, siis juhatatakse ta kohale. Infoliinidelt turvakeskuste numbrite leidmine on keeruline, sageli antakse sealt teise asutuse number, mille kaudu turvapaigani jõutakse. See on mõistetav: perevägivalla ohver tahab oma piinaja silmist kaduda nii, et vägivallatseja tema jälgi üles ei leiaks.
Pole sellist objektiivset kriteeriumikompleksi, mille alusel otsustada juhtumi raskuse üle. Vägivallana tuleb mõista kõike, mida ohver ise tunnetab vägivallana. Kõige raskem on abi paluda Perevägivalla all kannatajad enamasti häbenevad ja kardavad oma muredest rääkida. Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi 2002. aasta uuringu kohaselt pöördub politsei ja meditsiiniasutuste poole vaid kümnendik koduse vägivalla all kannatajatest. Ametiasutusi ei usaldata ning tugikeskusi ja varjupaiku on vähe. Lähisuhtevägivalla all kannatavad naised vaikivad sageli oma probleemist, kuna nad ei saa kindlad olla, kelle poolele ühiskond asub. Tihti ei tunnistata koduvägivalda üldse võrreldavaks nt tänava- vägivallaga, mida sageli peetakse tõsisemaks ehk tõeliseks kuriteoks. Lähisuhtevägivalla probleemide puhul tuleb eelkõige lähtuda naise subjektiivsest läbielamisest, hirmust ja abitusest,
aidata. Need õpilased on eeskujuks kõikidele teistele õpilastele. Kui koolis tahetakse kiusamist leevendada ja lõpetada, siis tuleks kiusamisest rääkida avalikult. Kedagi ei tohiks süüdistada, vaid otsida tuleks lahendusi, mis aitaks nii kiusajat kui ka kiusatavat. Kui sind ennast või kedagi teist kiusatakse, siis tuleks sellest rääkida oma sõpradele, mõnele täiskasvanule, keda usaldatakse või õpetajatele. Samuti on loodud ka palju tugikeskusi, usaldustelefone ja interneti lehekülgi, kus saab oma muret kurta. KOOLIKIUSAMISEST EESTIS Koolikiusamisest on Eestis saanud suur probleem. Võrreldes välisriikidega esineb just Eestis koolikiusamist mõnevõrra rohkem. 2007. aastal korraldatud uuringus selgus, et lapsed seostavad vägivalda kõigepealt füüsilise vägivallaga. Laste vastustest tuli välja ka vaimse vägivalla suur levik Eesti koolides ning seda, et õpetajad ei reageeri vaimse vägivalla ilmingutele piisavalt
annaabi.ee 
