jäätunud Sademeid vähem kui mandril Vetevõrk ehk siseveed Muld- ja taimkate Aluskivi-paekivi Mullad on toitaineterikkad, kuid õhukesed ja seetõttu põuakartlikud Tundlik reostuse suhtes Enamlevinud niidud, kadastikud ja metsad Rannaniidud enamasti kitsa ribana saartel, v.a Saarnaki, kus ulatuslik tuderloa niit Lookadastik-Saarnakil, Hanikatsil, Kõrgelaiul, Kõverlaiul ja Öaksel Tavalisemad metsad: kase-haava ja kase-haava-saare lehtmets ning loomännik Hanikatsil ka laialehelist salumetsa Taimestik harukordselt liigirikas Laidudelt leitud ühtekokku üle 600 liigi kõrgemaid taimi Hanikatsi 444 taimeliiki Hulgaliselt kaitstavaid taimeliike -punane tolmpea (pildil), mets-õunapuu, läikiv kurereha, harilik muguljuur, kärbesõis, jumalakäpp jne.
keskosa suunas. Järvi ei ole, kuid selles piirkonnas esineb arteesia vett. Arteesia vesi on maa-alune survevesi, mis asub kahe vettpidava kihi vahel. Muld- ja taimkate Mulla aluskiviks on paekivi. Mullad on toitaineterikkad, kuid õhukesed ja seetõttu põuakartlikud. Mullastik on väga õrn ja tundlik reostuse suhtes. Taimkattes on enamlevinud niidud, kadastikud ja metsad. Rannaniidud esinevad enamasti kitsa ribana, üksnes Saarnakil leidub ulatuslikum tuderloa (Juncus gerardii) niit. Lookadastik moodustab olulise osa Saarnaki, Hanikatsi, Kõrgelaiu, Kõverlaiu ja Öakse taimkattes. Metsadest on tavalisemad kaasik, kase-haava ja kase-haava-saare lehtmets ning loomännik, Hanikatsil kasvab ka laialehelist salumetsa. Saarte taimestik on erakordselt liigirikas. Laidudelt on leitud ühtekokku enam kui 600 liiki kõrgemaid taimi, mis on peaaegu pool Eestis looduslikult esinevate taimede üldarvust. Eriti paistab silma
Sõltuvalt ranniku tüübist eristatakse 4 erinevat rannarohumaade taimekoosluste rühma. 1) rannaniitude taimekooslused - levivad ranniku-gleimuldadel, ranniku-kamargleimuldadel ning liigniisketel glei- ja turvastunud muldadel merelahtede tasastel rannikuil. Merele lähemal, tavaliselt soolasest veest otseselt mõjutatud alal kasvavad väikese alsi, soomusalsi, pilliroo, meri-mugulkõrkja, kareda kaisla, meri-nadaheina, randastri- rand-õisluha, rand- sõlmheina, hariliku soolarohu, rannika-tuderloa, lünktarna, hariliku lõhnheina, hariliku orasheina kooslused. Suprasaliinses vööndis on tavaliselt kõige enam kohatav punase aruheina kooslus, vähem leidub klibuvallidel kasvavaid roog-aruheina ja kõrge raikaeriku kooslusi, samuti veidi soostunud lohkudes ettetulevaid lubika ja hirsstarna-hariliku tarna kooslusi. Neis rannaniitude kooslustes on üsna arvukalt ka haruldasi ja kaitstavaid taimeliike nagu liht-randpung, rand-soodahein, hall soolmalts rand-tarn klibutarn, põhjatarn.
Olenevalt mere kaugusest võib taimestikus eristada kolme vööndit. Subsaliinsed taimekooslused asuvad hüdrolitoraalis. See ala on alaliselt või pikka aega üle ujutatud ning taimede alumised osad on alaliselt vees. Subsaliinsetel rannaniitudel on tavalised roostikud, meri-mugulkõrkja või kareda kaisli kooslused ning peaaegu taimkatteta paguveerannad. Veidi kõrgemal, kuid ikkagi merevee otseses mõjualas on saliinne rannikuvöönd. Siin on kõige tavalisemad rannika-tuderloa, punase aruheina ja hariliku pilliroo taimekooslused. Tavapäraste põllumajandustavade hülgamise tõttu on pillirooalad jõudsalt laienenud. Kõrgematel aladel, kuhu merevesi jõuab vaid suurte tormide ajal, on suprasaliinsed kooslused, mis on vähem soolased, aga elustikult mitmekesisemad. Vööndilisus on üks rannaniitude oluline eripära võrreldes teiste rohumaatüüpidega. Eesti rannaniidud on peamiselt karjamaad, mida inimesed on nende tekkest peale mõõdukalt mõjutanud
annaabi.ee 
