teosed, samas pidasid aga konservatiivsemad muusikud tema helikeelt liiga modernseks. 4 Rootsi-periood (1944-1982) Tubin põgenes 1944. aasta sügisel Rootsi ja asus elama Stockholmi. Ta sai töökoha ajaloolises Drottningholmi teatris, kus ta töötas aastatel 1945-1972. Tema peamiseks tööks oli vanade ooperite noodimaterjalide ettevalmistamine ettekanneteks. Drottningholmi teater tegutses ainult suviti, seetõttu jäi Tubinal töö kõrvalt palju aega ka oma muusika kirjutamiseks. Põgenike loomingu esitamine oli Nõukogude Liidus keelatud, seetõttu langes Tubin kodumaal rangelt ja ametlikult pikaks ajaks põlu alla. 1953. aastal varsti pärast Stalini surma olukord olukord siiski pisut paranes. Juba 1956. aastal mängiti tohutu menuga Tallinnas Tubina Viiendat sümfooniat. Ballett nimega ,,Kratt" etendus 1961. aastal "Vanemuise" teatris ja 1968. aastal "Estonia" teatris.
1944. aastal põgenes Tubin koos oma perega Rootsi, kus algselt elasid sõjapõgenike laagris ning hiljem said Stockholmis korteri. Külastas kodumaad kaheksa korda. ÕPINGUTEST 1908 aastal asus Tubina pere elama Naelavere koolimajja, kus Johannes (Eduardi vanem vend) sai kooliõpetaja koha. (1912)Seitsme aastaselt astus Eduard Tubin Naelavere külakooli õppima , kuid kaks aastat hiljem see suleti, kuna puhkes esimene maailmasõda. Edasised õpingud toimusid Tubinal Torila Ministeeriumikoolis, mille ta lõpetas 1920nendal aastal. Seal õppis ta ka mängima balalaikat, mis on ka kammersaali vitriinis. 1920nendal aastal astus ta Tartu Õpetajate Seminari, kus ta õppis kuus aastat. Õppimine seal oli tasuta ning põhiainete kõrvalt õpetati ka muusikat ja laulmist. Tasuta õppimise tõttu pidi Tubin kolm aastat peale lõpetamist veel töötama kooliõpetajana. Tubin töötas Nõo Algkoolis, kus andis matat ja füssat.
Laulis Rahvusooper Estonia naiskoor ning ooperikooli solist oli Greete Kivisild. Dirigent oli Kaspar Mänd, imeline koreograaf-lavastaja Marina Kesler, libretist Elfride Saarik ning etenduse juht Anton Osul. „Krati” muusika on väga värvikas. See on igakülgne rahvuslik helitöö, kus on ka rakendatud sümfonismipõhimõtteid. Seepärast ongi balleti suurimaks väärtuseks meisterlik muusika, mille motiivid pärinevad peamiselt rahvamuusikast. Tubinal on minu arvates õnnestunud ühena esimestest Eesti heliloojatest loomulikult ja orgaaniliselt ühendada rahvamuusika, kaasaegne helikeel ja sümfooniline väljenduslaad. Eduard Tubin on kasutanud peamiselt tantsulist folkloori, mida tol ajal (1940. aastatel) oli vähe kasutatud. Vanu motiive on arendatud vabalt, seejuures on helilooja rohkesti kasutanud mitmesuguseid polüfooniavõtteid. Helikeel on lihtne, kuid samas sisaldab ka palju kvardikõlasid
kogu XX sajandi klaverimuusikas. Helilooja ise, kes suhtus oma loomingusse küllaltki kriitiliselt, hindas seda koos VI sümfooniaga oma parimaks saavutuseks. 1958.a. kanti Helsingis Tauno Hannikaineni juhatusel ette tema V sümfoonia ning samal aastal valmis tal Jyväskylä Ülikooli tellimusel "Õnnistamiskantaat" ülikooli 25.a. juubelipidustusteks, kus see kõlas samuti Tauno Hannikaineni juhatusel. 1954.a. valmis Tubinal üks tema kõige väljapaistvamaid helitöid - VI sümfoonia. Tubin, kes elas tol ajal sügavalt läbi kommertsiaalse dzässmuusika levikut, kartis, et see võib hävitada klassikalise muusika põhiväärtused. Nende masendavate mõtete tulemusel valmis tal VI sümfoonia, milles on kasutatud dzässielemente ning kus kaasaegsete tantsude rütmid on omandanud groteskse väljenduslaadi. 1940-te aastate lõpus Tubina muusika ettekanded Eestis keelustati, sest keeldus tulemast Eestisse tagasi
Laeval oli umbes 600 inimest, nende seas ka palju kultuuritegelasi.Kaks päeva hiljem jõudis Tubin Rootsi. Pea aasta elas ta ühes Stockholmi põgenikelaagris. Pärast seda asus ta elama ühte väiksesse korterisse Stockholmi äärelinnas. Pagulasaastatel juhatas Tubin viisteist aastat Stockholmi Eesti Meeskoori. Drottingolmi teatris oli peamiseks tööks vanade ooperite noodimaterjalide ettevalmistamine ettekanneteks. Kuna see töö toimus vaid suviti jäi Tubinal palju aega heliloominguga tegelemiseks. 1981.a Stockholmi linna kultuuripreemia Reekviem (ladina k requiem) on katoliiklik leinamissa, jumalateenistus surnu(te) mälestuseks.
sümfoonilisele muusikale ja selle seosele rahvuslikkusega ning Tallinna koolkonnast, mille eesotsas on prof Artur Kapp, see tugineb klassikalisele mõttemaailmale, koolkonnas annavad tooni kooriheliloojad. 1930. aastatel sai oluliseks helilooja oma nägu, omapärane muusikaline mõtlemine. Eriti selgelt kajastub see 1930. aastatel eesti heliloomingusse tulnutel, eesti suurimal sümfonistil (10 sümfooniat ja 2 ooperit!) Eduard Tubinal (1905-1982) ja isepäiselt valuliku maailmatunnetusega Eduard Ojal (1905-1950). 1944. aastal põgenevad paljud nimekad muusikud Läände. Sõjajärgse perioodi muusikaelu Eestis on kantud repressioonidest, mis jõudsid haripunkti kevadel 1950, mil arreteeriti heliloojad ja koorijuhid (pidid olema üldjuhtideks 1950. a laulupeol) Tuudur Vettik, Riho Päts ja Alfred Karindi. Põlu alla (süüdistusega "kodanlik natsionalist") sattusid ka Heino Eller, Artur Lemba jpt. 1950
Tubin pidas tähtsaks, et teos oleks terviklik ja temaatiliselt ühtne. Sageli on ta põhiteemast tuletanud edasist materjali ning tsiteerinud algosa teemasid järgnevates osades. Üks olulisemaid jooni Tubina muusikalises mõtlemises on minimaalse lähtematerjali leidlik arendamine, varieerimine. Eriti suur meister oli ta polüfoonilises kirjaviisis. Tubina muusika on peaaegu alati laetud suure sisemise pingega. Olulisemad muusikalised väljendusvahendid selle saavutamiseks on Tubinal intensiivne rütm ning ostinatotehnika. Tubina muusikat tajutakse rahvuslikuna. Oma teostes on ta sageli kasutanud rahvaviise - näiteks mitmetes süitides, balletis "Kratt" jne. Noores Eesti Vabariigis oli teravalt päevakorral küsimus kunstide, sealhulgas muusika rahvuslikkusest. Mitmed heliloojad pöördusid rahvusliku väljenduse saavutamiseks rahvaviiside poole. Paremini õnnestus rahvaviiside töötlemine mitmetel kooriheliloojatel (eriti Mart Saarel, Cyrillus Kreegil),
annaabi.ee 
