arvelt. Antud teksti lugedes valdasid mind pigem negatiivsed emotsioonid. 19. sajandi elu tundub meie praeguse 21. sajandi kõrval täielik põrgu. Elati jubedates tingimustes ning töötati kus iganes võimalik. Samuti saadi tehtud töö eest ainult miinimumpalka, kui sedagi. Kahju oli lugeda, kuidas 19. sajandil pidid juba väikesed lapsed vabrikutes ja manufaktuurides töötama. Nad olid küll harjunud sellise eluga. Kui tänapäeval tahetakse aga, et lapsed kasvõi oma tubagi koristaks, tuleb neid mitu tundi veenda, enne kui nad seda teevad. Kuigi laste tööjõuks kasutamine on paljudes riikides keelatud või kuidagi moodi piiratud, usun, et tegelikult võiks natuke õppida sellest, kuidas kunagi elati. Tänapäeva lapsed võtavad kõike liiga iseenesest mõistetavalt, aga äkki, kui nad näeksid, milline oli olukord paar sajandit tagasi, hakkaksid nad asju õigesti hindama ning oma vanemaid ja ka teisi töölisi austama. Erinevus tänapäeva ja 19
lubab majaperenaisele heldelt külalislahkuse eest tasuda. Proua poputab teda igati, katab laua kallimate nõudega ning pakub parimaid toite. Kuid ühel hetkel on krahvinna kadunud ja pole mitte üht soudki endast maha jätnud. Proua Vauquer on väga pettunud. Peale seda on ta nii umbuskne, et on isa Gorioti peale tige, kes elas algul nii rikkalikult, kuid muutus nii kokkuhoidlikuks, et ei soojendanud talvel enam oma tubagi. Kõik püüdsid välja uurida selle languse põhjusi. Arvati, et ta kulutab kõik oma armukesetele, kes teda vaatamas käisid. Ühel päeval huvitus sellest üliõpilast Eugene'i, kes tahtis saladusele jälile saada. Ta oli käinud ballil, kus teda hurmas kena krahvinna, kui ta öösel tagasi tuli, nägi ta Goriotit oma lauahõbedat kokku rullimas. Talle räägiti, et see kõik on ta armukeste jaoks, kuid üliõpilane
ESIMENE VÕITLUS SARVIK-TAADIGA. LAHKUMINE. Kalevipoeg veetis neidudega lõbusasti aega. Vanaeit istus köögis vangis. Teisel päeval läksid piigad Kalevipojale põrgu rikkusi näitama. Vaadati üle seitse tuba: rauast tuba, mis pidi olema sarviktaadi sulaste töötuba. Vasest tuba oli orjapiigade töötuba. Hõbedast tuba oli sarviktaadi igapäevane eluase. Kullast tuba oli taadi pidupaik. Siidist tuba oli neidude ehtetuba. Sametine tuba oli neitsikeste kamber. Poordist tubagi oli neidudele. Siis nähti seitset aita. Aidad olid igaüks eri ehitusmaterjalist ja kõik vilja või toitu täis. Laudad olid ehitatud luudest ja kontidest. Neid Kalevipoeg näha ei tahtnud. Kalevipoeg uurib, kust see sarvik pärineb, piigad ei oska vastata, aga nad teavad, et tema valdused on tohutud ja tema ise aina salaasju toimetab. Sarvik on varjuliste valla isand, nii on Taara poolt seatud. Sarvik annab kadunutele kord aastas loa kodus käia see on hingede ajal
korgita. Ei aidanud muud, kui pidi raha kokku panema ja õli tooma. Et Molotovi ennast veel ei ilmunud, siis hakati puid otsima, et ahju kütta. Aga ka puid ei olnud. Viimaks saadi sületäis kojamehelt. ,,Nüüd oleme majamehed," ütles Tigapuu ja istus tooliga küdeva ahju ette. Aga teised ei võinud samasugused majamehed olla, sest neil puudusid istmed. Nemad pidid enamasti kõik seisma või põrandal kükitama. Nõnda oodati õpetajat. Aga kui ahi sai küdenud ja tubagi läks juba soojaks, ilma et Molotovist oleks kippu või kõppu kuulda olnud. ütles Indrek: ,,Hall Orikas on tõepoolest ainult hall orikas." Selle arvamusega mindi lõpuks trepist allagi ja Tigapuu oleks tahtnud toaukse kui ka kuuma ahju ukse pärani lahti jätta, et Molotovil poleks võimalik nende muretsetud soojust kasutada. Aga teised ei olnud sellega nõus ja nõnda suleti toauks korralikult, nagu oli varem kinni keeratud ahjuukski. ,,Kas ma teid eile oma juurde kutsusin
annaabi.ee 
