elukeskkonna igasuguse saastamise; kaevandamise, happesademete, atmosfääriheitmete, tasakaalustamatu väetamise, huumuskihi liigse tallamise, radioaktiivsuse ja müra suurenemise, toiduainete ja söötade kvaliteedi halvenemise tõkestamist. On loodud hulk bioloogilisi, keemilisi, füüsikalisi, mehhaanilisi, tehnilisi jm norme keskkonnakahjustuste vältimiseks ja parandamiseks. Rakendatakse maa-ala ehituslikku planeerimist ja tsoneerimist, rajatakse kaitsevööndeid, püüeldakse keskkonnasäästliku looduskasutuse ja tehnoloogia poole. Inimesele turvaline, puhas ja tasakaalustatud elukeskkond on säästva arengu eesmärgiks. Selleni jõudmiseks on vaja määratleda tegevussuunad, mille püstitamisel arvestataks nii majanduse kasvutempode kui keskkonna vajadustega. Keskkonnaseisundi analüüsiga tegelemine kuulub kohalike keskkonnaspetsialistide, looduskaitseorganite, era- ja riigiettevõtete ja entusiastide tegevusvaldkonda.
ostmisel lisatud hinnalisa tagastatakse nt. Pakendimaks. Ökomärgistamine- keskkonnasõbralikule tootele võib valitsus omistada märgi. Kohustuste määramine- ettevõtele antakse luba tegeleda kk kahjustava tegevusega, tingimusel, et ta kompentseerib selle rahaliselt või mõne muu tegevuse kaudu. Nt. Tee ehituses, kui tee valmis, siis hüvitab KK kahju kasutusmaksudest saadud tulust või määratakse firmale kohustus investeerida mõne teise piirkonna KK kaitsesse. Tsoneerimist- kasutatakse planeerimistegevuse käigus, määratakse ära maakasutuse sihtotstarve, nt. Kuhu ehitada puhkeala või keemiatehas. Keskkonnaharidus- lisaks üldisele KK alase teadmise andmisele on firmadel kohustus anda tarbijale infot toote keskkonnaohtlikuse ja selle tootmise käigus tekitatud kk kahjude kohta. Keelud- kasutatakse siis kui mõni toode või tootmises kasutatav aine on tunnistatud eriti ohtlikuks.
Mudel on töötatud välja Ameerika Ühendriikides, kus see on kasutusel rahvusparkide külastajate ja nende tegevustega kaasnevate negatiivsete mõjude kontrollimiseks. Tähelepanu pööratakse hetkeolukorrale, võimalikele kaasnevatele mõjudele ja strateegiatele ning täpsustatakse vastuvõetav mõjude ulatus/määr. Eesmärkidest lähtudes omistatakse teaduslike ja hinnanguliste kaalutluste põhjal igale indikaatorile standard. Tsoneerimist antud meetodi puhul ei kasutata, vaid keskendutakse taastamisele ning kahjude ennetamisele tulevikus. Protsessi etapid: 1. Olemasoleva andmebaasi eelhindamine; 2. Korralduseesmärkide kordushindamine; 3. Võtmeindikaatorite valik; 4. Võtmeindikaatoritele standardite määramine. Tulenevalt kaitse-eesmärkidest kehtestatakse igale indikaatorile standard, mis täpsustab vastuvõetavaid mõjusid; 5. Standardite ja olemasoleva olukorra võrdlemine; 6
Seaduses määratud punktid peavad olema olemas, selle jaoks ka: Detailplaneeringu koostamise algatamisettepaneku vorm ning detailplaneeringu koostamise nõuded 215. Funktsionaalse tsoneerimise põhimõtted. Funktsionaalsed tsoonid ja nende liigendamine Funktsionaalne tsoneerimine on õiguslik meede maakasutuse kontrollimiseks, mille puhul reguleeritakse suuremate maa-alade ehitada lubatavate hoonete laadi või ehitustihedust. Funktsionaalsete tsoneerimist rakendatakse peamiselt linnalistes alades jagades maa-ala tsoonideks, millele on omistatud kindlad tingimused, kuidas maad on võimalik kasutada ja hooneid rajada. Kombinatsioonis teiste linnaplaneerimistehnoloogiatega on tsoneerimine üks peamistest instrumentidest, millega saavutatakse linnaruumi füüsiline korrastatus. Tsoneering näitab linnaplaanil üldistatud kujul milliste funktsioonidega alad kusagil
annaabi.ee 
