puudutamist tabuks. Oma koha on leidnud tavades tervitused ja zestid. Tervitus on kahe või enama inimese sõbraliku suhtlemise viis. Kogu maailmas on tuntud ametlik tervitus käepigistus ja käelehvitus tähendab hüvastijättu või tervitust. Kaug-Idas tervitatakse kummardusega: pea langetamine näitab lugupidamist. On ka kultuure, kus tervitatakse ninade hõõrumisega. Maoori keeles on selle enamasti tseremoniaalsetel puhkudel kasutatava tervituse nimi hongi. Zest on visuaalse signaali saatmine. Põidla tõstmine näiteks märgib heakskiitu või ütleb, et kõik on korras, huultele surutud sõrm tähendab ''ole tasa!'' või ''hoia see saladuses.''. See, mida meie teame praegu peace- märgi all, oli algses tähenduses tegelikult midagi hoopis muud. See on võidumärk (v nagu victiory) ja selle tegi tuntuks Briti peaminister Winston Churchill II maailmasõja ajal
viidata millelegi taolisele. Nimelt on säilinud Osebergi gobelään 9.sajandist, mis viitab haruldasele tseremoniaalsele kasutamisele, kus tegelikkuses arvatavasti kujutatakse jumalat, mitte viikingite esindajat. (Holck, 20016,186). On teada, et juba Vana-Rooma kui ka Vana- Kreeka kirjanikud on viidanud põhjamaade sõjarditele, kes kandsid seal kiivreid koos sarvede ja tiibadega. Viited iidsetelt kirjanikelt on juba moonutatus, sest arheoloogia näitab, et sarvedega peakatted olid kasutusele tseremoniaalsetel eesmärkidel ja viikingite ajastu alguses kadunud ( Celan 2000, 199). Üheks suurimaks verstapostiks sarvikute ettekujutuse kujunemisel on olnud helilooja Wagneri Nibelungeni teosele kostüüme loonud kunstnikud, kes kasutasid kiivritel sarvi ja tiibu (Celan, 2000, 199). Siit on võimalik järeldada, et kirjanikele ja kunstnikele, kes laenasid julgelt ideid iidsetelt kirjanikkelt oli see moonutatud ning sajandite jooksul
Kirjanik Hugo Kehrer väidab, et teose komponeeris Preisimaa kuningas Friedrich Suur, kuigi selle väite kasuks puuduvad tõendid. Mõned ajaloolased, sealhulgas isa Otaño, rõhutavad selle marsi ühisjooni mõningate Carlos I või Felipe II aegsete sõjaväekäiguviisidega, lähtudes hüpoteesist, et Alfonso X Targa laulus nr 42 on üks fraas praegusest Hispaania hümnist. 1770 kuulutas kuningas Carlos III Marcha Granadera ametlikuks "aumarsiks", mida mängiti avalikel ja tseremoniaalsetel üritustel. Varsti hakkasud hispaanlased pidama La Marcha Granadera 't oma riigihümniks ning nimetama seda La Marcha Real ('kuninglik marss'), sest seda mängiti alati avalikel üritustel kuningliku perekonna juuresolekul. Teise Hispaania Vabariigi ajal (19311939), vahetas Marcha Real 'i riigihümnina välja Himno de Riego. Ent Francisco Franco taastas kohe pärast kodusõja lõppu "La Marcha Real"'i vana nime "La Marcha Granadera" all.
svg.png] 5 Hümn Riigihümniks on Hispaanial La Marcha Real ehk ,,Kuninglik marss" see on üks väheseid riigihümne millel pole sõnu. Hispaania riigihümn on üks vanemaid Euroopas. Selle päritolu ei ole teada, aga esimest korda mainiti seda 1761. aastal ühes dokumendis. Autorit seal ei mainitud, sest see polnud juba siis teada. 1770. aastal kuulutati see aumarsiks, mida mängiti avalikel ja tseremoniaalsetel üritustel. Varsti pärast seda hakkasid hispaanlased pidama seda oma riigihümniks ja nimetama seda ,,Kuninglikuks marsiks" sellepärast, et seda mängiti avalikel sündmustel kuningliku perekonna juuresolekul. Rahvusloom Hispaania rahvusloom on härg. Härg väljendab riigi tugevust ja iseseisvust. Toimuvad ka traditsoonilised härjavõitlused (pilt4). 4.Härg. [http://common.tycoonresearch.com/assets/image/08082008_bull.jpg]
annaabi.ee 
