liiki ja mitmesuguse jämedusega jooni. Rahvusvaheline standard ISO 128 kehtestab kindlad joonte liigid, ühtlasi ära määrates nende võimalikud kasutusalad (vt tabelit) - Kriipspunktjoon algab ja lõpeb kriipsuosaga - Ringjoone tsentrit tähistatkse lõikuvate kriipsudega - Silindri otspinnal jms kohtades asuvate avade tsentrid määratakse detaili tsentrist tõmmatud ringjoon ja sellesse tsentrisse suunduva kriipsu lõikepunkt - Kui ringi D<12 mm, siis tsentrijooned katkestuseta 1.4 Mõõtkava Eseme (objekti) ja temast tehtud kujutise suuruse vahekorda joonisel selgitab mõõtkava ehk mastaap. Standard ISO 5455 määrab kindlaks järgmised mõõtsuhted: - suurendamise korral 2:1; 5:1; 10:1; 20:1 ja 50:1 - loomuliku suuruse puhul 1:1 - vähenduse korral 1:2; 1:5; 1:10; 1:20; 1:50; 1:100; 1:200; 1:500; 1:1000; 1:2000; 1:5000 ja 1:10000 Joonisele kirjutatakse tingimata eseme (objekti) tegelikud mõõtmed,
Jämeduse valikul juhindutakse joonise suurusest ja kasutatavate kujutiste keerukuse astmest. Reeglid: 1) kriipspunktjoon algab ja lõpeb kriipsuosaga 2) ringjoone tsentrit tähis- tatakse lõikuvate kriipsudega 3) ümaräärikul, silindriotspinnal jms kohtades asuvate avade tsentrid määrab detaili tsentrist tõmmatud ringjoone ja sellesse tsentrisse suunduva kriipsu lõikepunkt 4) kui ringi läbimõõt on alla 12 mm, tõmmatakse sellele lühikesed pidevad, st ilma katkestuseta tsentrijooned. Normkiri Kehtestatud on kindlad kirja suurused, millest kasutatavamad on: 3,5; 5; 7 ja 10. Kaldkiri on vertikaali suhtes 15° paremale kaldu. Normkirja tegemisel peetakse kinni järgmistest suhetest: joone jämedus 1/10 h, tähtede vahe sõnas 2/10 h, väiketähtede kõrgus 7/10 h, väiketähtede üla- ja alapikendused 3/10 h, ridade alusjoonte vahe (min) 14/10 h. Pidev jämejoon nähtavad kontuurid, nähtavad ülemineku- ja servajooned
z Kitsas pidevjoon 0,25 Konstuktsioonjooned Tasanditej|gjooned Viirutusjooned Viitejoonedja nende laudid Luhikesed tsentrijooned(ingilbimta|l ,12mm) Kitsskriipsjoon 0,25 semevarjatudpiirjooned (kontuurid) ja servjooned semevarjatudIiigendus- joon
(HB). Korraliku eskiisi saame üksnes siis, kui selle valmistamisel järjekorrast hoolikalt kinni peame. 1) Tutvuda detailiga ja määrata selle nimetus ja otstarve. 2) Määrata peakujutis, mis iseloomustab detaili kõige ilmekamalt. 3) Teha kindlaks teised kujutised (vajalikud vaated, lõiked ja ristlõiked). 4) Valinud eelneva põhjal sobiva formaadi, tõmmata raamjoon ja paigutada kirjanurk. 5) Tõmmata kõigi kujutiste jaoks sümmeetriateljed ja teised telg- ja tsentrijooned. Sellega määratakse kindlaks kujutise paigutus lehel. 6) Joonestada kõigis kujutistes õrna peenjoonega välja detaili koostiselementideks olevate geomeetri- liste kehade piirjooned. Pidades kinni silmamõõdu järgi valitud mõõtsuhtest, tuleb säilitada üksikute osade proportsioonid. 7) Määrata detaili üksikelemendid (augud, ümardused, valuraadiused, faasid jne). 8) Teha lõiked ja ristlõiked. Enne lõikepindade viirutamist kustutada kõik abijooned.
200 g veele). Pindade katmiseks võib kasutada ka kiiresti kuivavaid heledaid õhukesi värvkatteid ja lakke. Enne märkimist tuleb kindlaks määrata lähe, mille suhtes kantakse peale kõik jooned. Lähteks loetakse seda pinda või joont, lähtudes mõõdetakse ja loetakse mõõtmeid märkimisel. Lähteks võib osutuda pind millega detail paigutatakse märkimisplaadile. Tasapindade puhul võib lähteks olla tooriku välimised servad ja tsentrijooned. Märk- jooned kantakse peale järgmises järjekorras: alguses kõik rõhtjooned, seejärel vertikaaljooned, siis kaldjooned ja viimases järjekorras ringikaared, ringjooned ja ümarused. Kui lähteks on tsentrijoon, siis alustatakse märkimist tsentrijoonest ning seejärel kantakse peale kõik ülejäänud. Märkimist võib lugeda lõpetatuks, kui tooriku pinnale kantud kujutis vastab täpselt joonisele. Veendunud märkimise õigsuses,
annaabi.ee 
