sajandi keskel. 1872. aastal patenteeriti paberkottide tegemise masin. Esimest korda kasutati kartongkarpi 1817. a. Inglismaal. Lainepapp võeti kasutusele 1850-ndail. 1890 võeti kasutusele volditavad pappkarbid. 20. sajandi algusel hakkasid pappkastid välja tõrjuma kaubaveol ja reisimisel senini kasutusel olnud isetehtud puitkaste. Vahatatud kartong vedelate toiduainete säilitamiseks ja pakkimiseks võeti kasutusele 1910. aastal. Tänapäeval toodetakse paberit puidust saadavast tselluloosikiust ja sageli on sama tehase juures ka paberitootmine. Tselluloositehased olid minevikus väga suure keskkonnamõjuga, kuid tänu 1980-ndate algusest rakendatud meetmetele on nende keskkonnakoormust vähenenud 80-90 % võrra. Suuresti on loobutud kloori kasutamisest paberi pleegitamisel, oluliselt on vähenenud veekulu tselluloosi-tootmisel. Paberi tootmisel on Euroopa Liidus tehastes tooraineks tselluloos (46 %), vanapaber (39 %) ja mittekiulised materjalid- täiteained (15 %).
Kui osta klassikalisi riideid pole vaja neid iga mööduva hooajaga moest välja minemise pärast välja vahetada ning saab jälle kokku hoida. Poekott Suureks teemaks on üles puhutud ka poekottide valik- kas kasutada kile- või paberkotti. Kottide juures on oluline jälgida nende vastupidavust, kuidas nad on valmistatud ning korduvkasutuse võimalusi. Paberkotte on erinevaid- nii pruune kui ka kiletatud piltidega kotte. Neid valmistatakse puidust saadavast tselluloosikiust ehk siis taastuvast toorainest. Siiski kulub seda väga palju ning tihti tähendab see lageraiet. Paberkottide tootmiseks kulub palju energiat- raie jaoks vaja minevad masinad, puidu töötlemine on keerukas ja kulukas protsess, transport. Kui tegemist on pruuni kiletamata paberkotiga võib seda peale kasutusaja lõppu kodus põletada, muidu tagastadakse see tavaliselt vanapaberina või visatakse tavalisse prügikasti.
pinnaühiku filtreeruva vedeliku koguse. Õhukese filtreeriva kihi puhul ( trummelfilter ) on kihi kokkusurutuse aste kihi paksuses peaaegu ühesugune. Läbi paksu kihi filtreerimisel tiheneb eelistatult vaid filtreeriva pinna vastas paiknev massikiht, kuhu koondub peaaegu kogu filtratsioonitakistus. Difusioon Difusiooni teel väljuvad kiudude seest lahustunud ained. Difusiooniteooria võrrandeid kasutades on võimalik arvutada, et üksikust tselluloosikiust eraldub leelis 1 sek jooksul, 1 cm3 suurusest kiukimbust aga rohkem kui tunni jooksul. Adsorptsioon Tselluloosikiul on märgatav adsorptsioonivõime metalliioonide suhtes. Leeliselises keskkonnas on adsorptsioonitsentriteks tselluloosi karboksüülrühmad. Ioonide valentsuse suurenemisel adsorptsioon kasvab. Pesul omab praktilist tähtsust Na+- ioonide adsorptsioon, sest see toob kaasa leelise kadu pestud massiga. Vahutamine
kiletatud piltidega kotte, värvilisi kriitpaberist kotte, pruune kotte jne. Esimest korda võeti paberkotid kasutusele sajandeid tagasi. Teadaolevalt kasutati poekauba pakendamiseks paberkotti juba 1630. aastal. Tööstusrevolutsioon tõi kaasa paberkottide laialdasema leviku. Paberkottidele hakati valmistama kandilist põhja 19.sajandi keskel. 1872. aastal patenteeriti paberkottide tegemise masin. Kus kohast tulevad pruunid paberkotid? Paberit tehakse puidust saadavast tselluloosikiust, seega on tegemist taastuva toorainega. Tooraine on küll taastuv, aga seda kulub uskumatult palju. Paberkoti valmimise teekond on pikk. Tööstused, mis paberit ja hiljem ka kotte toodavad on suured ja keskkonnale koormavad. Õnneks pole tehased enam nii koormavad kui vanasti. 1980-ndate alguses loobuti suuresti kloori kasutamisest paberi pleegitamisel ja vähendati ka tselluloosi-tootmise veekulu. Tänu rakendatud meetmetele on tehaste keskkonnakoormus vähenenud 80-90 % võrra.
annaabi.ee 
