ning looduse jäljendamisega ega neid täielikult moderniseerida. Ta kasutas aiamaastikku kui iga muud kunstivormi, kus tuleks rohkem mängida ja katsetada ning end vabamalt väljendada. Ta ei kaotanud ära aia suhet loodusega ning siiski võttis kujundamist kui miniatuurse maastiku taasloomist. Kuna maastikke iseloom oli ajaga muutunud, oli ainult loogiline, et muutuma peaks ka aed. Kasutatud materjalid: Christian Andre Tschumi Mirei Shigemori 1896-1975. Modernizing the japanese garden . Harvard University 2004 http://housecraft.ca/recommended-reading-mirei-shigemori-modernizing-the-japanese-garden-by- christian-tschumi/ http://japanesegardens.jp/ http://www.japan-guide.com/e/e2099_elements.html
Kritiseerides Rem Koolhaasi pidevalt tähelepanu keskpunktis olemise eest või mitte, on ta siiski andnud väga palju juurde tänapäeva arhitektuurile nii oma ideede, ehitiste kui ka noorema põlvkonna arhitektide näol. Arhitektuur maailmas 1990. aastatest 1990. aastatel on nii arhitektuuris kui (performance'i)kunstis need ideed paljus taasavastatud, näiteks Bernard Tschumi sündmuse (event) tänapäevani käsitlustes pole raske ära tunda sedasama vahetu kogemuse eelistamist. "Pole oluline, milline hoone välja näeb, vaid mida ta teeb," ütleb Tschumi üks sentents selsamal arhitektuuribiennaalil. Samamoodi on 1990-ndatel põlatud pinnalist sisutut vormi, mis võib teenida kas kommertshuve (Ühispank jne
materjale, kohalikke energiahankimisviise (päikese-, tuuleenergiat vm.) jne. 20. saj lõpukümnendite kõige iseloomulikumaks suundumuseks sai neofunktsionalism, milles sõjaeelse funktsionalismi põhimõtteid hakati rakendama koos nüüdistehnoloogiaga. Otsingud ja muudatused arhitektuuri valdkonnas ei ole aja voolus ammendunud, vaid jätkuvad kõige mitmekesisemates ilmingutes ka tänapäeval. Tänapäeva ehituskunsti tippude hulgas on sellised arhitektid nagu Frank O. Gehry, Bernard Tschumi, Rem Koolhaas, Daniel Liebeskind, Peter Zumthor, Zaha Hadid, Santiago Calatrava jpt. Helli Sisask. Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid. Konspekt II osa 24
pargiks, kus linn saaks ühineda loodusega ja kultuur teadusega. Sellisena nähakse 21. sajandi linnapargi ideaalset prototüüpi. Eesmärgi saavutamiseks plaaniti pargi territooriumile paigutada suured institutsioonid: uus teaduse-, tehnoloogia- ja tööstusemuuseum, suur muusikakeskus. Lisaks näituste ja nõupidamiste saal. 1983. a, peale rahvusvahelist võistlust, määrati planeeringu koostamisel peaarhitektiks Bernard Tschumi, kes esitas võistlusele ühe kõige "teoreetilisematest" projektidest. Tschumi kujundus on segu arhitektuurist ja maastikust. Pargi plaan koosneb kolmest üksteisega ühilduvast süsteemist, mis koosnevad joontest, pindadest ja punktidest. 1) Joontesüsteemi tõlgendatakse kommunikatsioonivahenditena. Kogu ala ulatuse määravad kaks risttelge, N-S ja O-W-suunalised, ning jalakäijate galeriid, mida katavad vaipkatused. Üks telg
annaabi.ee 
