20- sajandi alguseks oli Venemaal läbi teinud kiire majandusliku arengu. Peterburis troonis keskaegse isevalitseja võimuga keiser. 1894. Aastast alates oli selleks loomult heatahtlik, kuid tahtejõuetu Nikolai 2, kelle alamaid demokraatlike vabaduste puudumine järjest rohkem häirima hakkas. Vene-Jaapni sõjas 1904-1905 sai Venemaa aga raskelt lüüa. Kaotus Jaapanile soodustas 1905.aasta revolutsiooni puhkemist. 1905.aasta oktroobis halvas ülevenemaaline streik elu kogu maal ja tsaarivalitsusel tuli järele anda. 17. Oktoobri manifestis lubas Nikolai 2 rahvale sõna, koosoleku- ja ühinemisvabadust ning rahvaesinduse Riigiduuma valimisi. Algas erakondade moodustamine. Venemaal reforme, asus teostama peaministes Pjotr Stolõpin. Kõige olulisem oli agraareform, mille eesmärk oli vene maaelu ümber kujundada, et tekiksid iseseisvad talud. 19.sajandi lõpul asusid Vene võimud Soome autonoomiat aga otsustavalt piirama. Soome saadeti uus kindralkubener, kindral Nikolai Bobrikov.
viis see kokkupõrkeni Aasias suurvõimu positsioonile pretendeeriva Jaapaniga, Vene-Jaapani sõjas 1904-1905 sai Venemaa raskelt lüüa, kaotus Jaapanile soodustas 1905.revolutsiooni puhkemist, mis algas Verise pühapäevaga 9.jaanuaril, mil võimud lasid Peterburis rahumeelse töölisrongkäigu pihta tule avada, järgnesid rahutused, 1905 oktoobris halvas ülemaaline streik elu kogu maal ja tsaarivalitsusel tuli järele anda.16.10-vere valamine Tallinna uuel turul 17.oktoobri manifestis lubas Nikolai 2 rahvale sõna,- koosoleku ja ühinemisvabadust ning rahvaesinduse- Riigiduuma- valimisi, erakondade moodustamine.Detsembris toimus uus revolutisoon mis uuesti maha suruti, kergenes talupoegade olukord, nõrgenes rahvuslik suhtumine ja laienesid poliitilised õigused. Pjotr Stolõpin-asus teostama reforme Venemaal, kõige olulisem oli agraarreform, mille
ning kaotas kõik oma Euroopa valdused peale Konstantinoopoli. 3. SOOME JA BALTIMAAD VENE IMPEERIUMI KOOSSEISUS Riigi rahvusvahelise positsiooni tugevdamiseks ja sisepingete maandamiseks üritas Venemaa jätkata agressiivset välispoliitikat. Vene-Jaapani sõjas 1904-1905 sai Venemaa raskelt lüüa, mis soodustas 1905. aasta revolutsiooni puhkemist. See algas Verise pühapäevaga 9. jaanuaril, järgnesid rahutused. Sama aasta oktoobris halvas ülevenemaaline streik elu kogu maal ja tsaarivalitsusel tuli järele anda. 17. okt manifestis lubas Nikolai II rahvale sõna-, koosoleku- ja ühinemisvabadust ning riigiduuma valimisi. Tehti samm konstitutsioonilise monarhia suunas. Reforme (olulisim oli agraarreform) asus teostama Pjotr Stolõpin. Pingeid riigis suurendas see, et mees pöördus tagasi jäiga venestamispoliitika juurde. Ulatusliku autonoomiaga Soome oli üks Venemaa arenenumaid piirkondi. Nikolai Bobrikovi ettepanekul andis tsaar 15.02
välispoliitikat. Kaug-Idas viis see kokkupõrkeni Aasias suurvõimu positsioonile pretendeeriva Jaapaniga. Vene-Jaapani sõjas 1904-1905 sai Venemaa raskelt lüüa. See soodustas 1905.aasta revolutsiooni teket, mis algas 9.jaanuaril, mil võimud lasid Peterburis rahumeelse töölisrongkäigu pihta tule avada. Järgnesid rahutused. 1905.aasta oktoobris halvas ülevenemaaline streik elu kogu maal ja tsaarivalitsusel tuli järele anda. 17. oktoobri manifestis lubas Nikolai II rahvale sõna-, koosoleku ja ühinemisvabadust ning rahvaesinduse Riigiduuma valimisi. Algas erakondade moodustamine. Detsembris toimus veel üks ülestõus, mis veriselt maha suruti, kuid siiski jäi suurem osa armeest tsaarivõimule ustavaks ning 1906.aasta jooksul suudeti revolutsioon summutada. Kõigi tehtud järeleandmisi siiski tagasi ei võetud. Tehti samm konstitutsioonilise monarhia suunas
püsinud seaduslikud klassierinevused, mis olid Lääne-Euroopas juba ammuilma kadunud (Pipes 1980). Vabrikute ehitamise tuhinas jäeti põllumajandussektor aga tagaplaanile. Maalt linnadesse migreerunud talupoegadel oli uues keskkonnas raske kohaneda, nad muutusid rahulolematuks ning sellega kergeks saagiks revolutsiooniliste liikumiste agitaatoritele. Suur osa põlluharijatest mobiliseeriti ka sõjaväkke. (Geifman 1997). Muutus üha selgemaks, et Esimese maailmasõja venimisega kujuneb tsaarivalitsusel status quo hoidmine üha keerulisemaks. Laqueur (1987) viitab siseminister Durnovo tsaarile suunatud salajasele memorandumile, kus peab ekstreemsete tagajärgedega revolutsiooni vältimatuks. Monarhia pidi olema täiesti pime või ükskõikselt hoolimatu, kui ei osanud oodata 1917. aasta sündmusi. 25. veebruaril marssis tänavail 300 000 töölist, üliõpilast ja ametnikku. Tsaar reageeris sellele vägivaldselt, andes armeele käsu demonstrantide pihta tuli avada. Sõdurid aga
annaabi.ee 
