a) Väliskõrv Väliskõrva ehk kõrvalesta ülesanne on helilained kinni püüda. Helisignaali, mille kõrvalest kinni püüab, satub välisesse kuulmekäiku, kus ta liigub kuni trumminahani. Akustiliselt toimib väline kuulmekäik resonaatorina, mille tugev maksimum asub 4 kHz juures, sellega kõrva tundlikkust vastavas sagedusdiapasoonis suurendades. b) Keskkõrv Keskkõrvas muundatakse helirõhu võnkumine mehaaniliseks võnkumiseks. See toimub trumminaha abil. Trumminahka võib võrrelda mikrofoni membraaniga. Trumminaha mehhaaniline võnkumine toimub kooskõlas helirõhu võnkumisega. Kuulmine on tavaliselt kõige tundlikum 4 kHz kandis, kus tajutakse nii väikse amplituudiga trumminaha võnkumisi nagu vaid 10-9 cm. Trumminaha võngete ülekandmisel ovaalaknale on tegemist kahe nimetamisväärse nähtusega. Esiteks, luukesed käituvad kangide reana, mille
Müra võrdlev skaala Helitugevus dBA 160 Kõrva trumminaha rebenemine Ülehelikiirusel lendava 150 reaktiivlennuki lööklaine Reisilennuk mõnekümne meetri 140 kõrgusel Lehtmetalli stantsimine ja 130 neetimine Puidutööpingid; äike 120 Valulävi Elektrikitarr 110 Kuulmiskahjustused Suruõhuhaamer 100 Rong, linnaliiklus tipptunnil, 90 Niagara juga
alati ühesugune. Näiteks kaks sama sagedusega heli võivad vahel olla eri kõrgusega. Ilmselt sel põhjusel arvabki hulk tehnilise mõttelaadiga inimesi, et taju on subjektiivne. Tegelikult on tajul omad seaduspärasused, vahel pisut salapärased. Põhimõtteliselt on see, mida me tajume, niisama konkreetne ja objektiivne kui see, mida me mõtleme. Tajutav helivaljus on ilmselt tihedalt seotud amplituudiga. Sellesama amplituudi muutmine paneb vahetult võnkuma kõrva trumminaha, ning väga raske on ette kujutada, kuidas inimene imepisikesi trumminaha võnkumisi tajub kuristavalt valju helina. Inimkõrva suutlikkus helisi vastu võtta on tõepoolest hämmastav. Kõige valjema heli amplituud, mida inimene tajub, ilma et sellega kaasneks valuaistingut on umbes kümme miljonit korda suurem kui kõige vaiksema tajuva heli amplituud. Järelikult kui rääkida helivaljusest amplituudi terminites, siis kuluks selleks suur hulk arve. Kuid on olemas teine, parem võimlaus
Sellise etenduse ajal kandis shamaan erilist riietust. Kuna shamaani abilisteks mütoloogilises plaanis olid lind ja põhjapõder, kes pidid teda rännakul taevalikesse ja maaalustesse ringkondadesse aitama, olid ka tema kostüümid põhiliselt kahte sorti: üks linnusulgedest valmistatud linnukostüüm ja teine sarvedega kostüüm. Laialt tuntud on Skandinaavia saamide shamaanitrummid (Lisa 5), milledele kantud joonistustes arvatakse kajastuvat nende loojate maailmapilt. Kord on trumminaha keskel rist, päikesesümbol, teinekord jälle näeme taeva, maa ja allmaailma tasandit koos inimeste, loomade ja jumalatega. Pannud selga oma rüü ja võtnud kätte trummi, samastus shamaan abistava esi-isaga ehk tootemloomaga ja toimis vahendajana taeva ja maa, inimeste ja hingede, haiguse ja tervenemise ning hea ja kurja vahel. Just tänu sellisele võimsale samastumisele on shamanism säilinud aastatuhandeid ja olnud oluliseks osaks ürgrahvaste kultuurist.
Milline oli siis Quasimodo hing? Millise laadi ta oli omandanud, mis vormi võtnud selles suletud kestas, selle metsiku eluviisi juures? Seda oleks raske määratleda. Quasimodo oli sündinud küürakas, ühesilmaline, lombakas. Suure vaeva ja suure kannatusega oli Claude Frollo teda siiski kõnelema õpetanud. Aga mingi saatuslikkus lasus õnnetul leidlapsel. Juba neljateistkümneaastaselt Jumalaema kiriku kellalööjaks hakates sai talle osaks uus õnnetus: kellahelin purustas ta kõrvade trumminaha, ta jäi kurdiks. Ainus värav, mida loodus talle pärani lahti oli jätnud, langes korraga igaveseks kinni. Kinni langedes lõikas see värav katki viimase rõõmu- ja valgusekiire, mis Quasimodo hinge võis tungida. Ta hing vajus sügavasse pimedusse. Õnnetu olendi kurvameelsus muutus parandamatuks ja täielikuks nagu ta inetuski. Pealegi tegi ta kurdiksjäämine teda teatud määral ka tummaks. Et teistele mitte naeruobjektiks olla, tõotas ta oma
annaabi.ee 
