Teoses on kajastatud inimestevahelisi suhteid, ajastu eripära, suurepärast Pariisi arhitektuuri. Peamised tegelased: ESMERALDA -- ilus ja suure südamega mustlasneiu; PIERRE GRINGOIRE -- noor poeet ja lavastaja, kelle elu päästmiseks Esmeralda abiellub temaga; PHOEBUS DE CHATEAUPERS - noor kapten; FLEUR-DE-LYS -- rikas aristokraat, kes soovis noore kapteniga abielluda; PAQUETTE la CHANTEFLEURIE ehk ÕDE GUDULE -- Esmeralda ema; CLOPIN TROUILLEFOU -- Imede Aia (santide ja kerjuste) kuningas; CLAUDE FROLLO -- pühendunud ülemdiakon Notre-Dame` is, kes inimesena on vastuoluline ja paheline; QUASIMODO -- leidlaps, kes sai nime leidmise päeva järgi st esimene pühapäev pärast lihavõttepühi. Raamatu «Jumalaema kirik Pariisis» tegevus toimu algusega 06. jaanuar 1482. aastal Pariisis. See päev on kolmekuningapäev ja Narripidu peeti samal päeval. Põhilised tegevuse toimumise kohad
ootab müsteeriumi (keskaegne piibliaineline etendus) algust, kuid kardinal ei olnud kohale jõudnud. Rahvas soovis algust näha ja seejärel alustada narride kuninga valimisega. Rahvas muutus rahutuks ja ähvardasid autorit, Pierre Gringoire't. Ta otsustas etendusega siiski algust teha (The Good Judgment of Madame the Virgin Mary). Tegelased esindasid nelja erinevat prantsuse klassi (Clergy, Nobility, Trade, and Labor). Rahva arvates on see etendus igav. Rahvas pöörab oma tähelepanud Clopin Trouillefou'le, kerjusele (who climbs his way up to the stage, crying out: "Charity, if you please!"). Ka näitlejad kaotavad huvi etenduse vastu. Sisse astub Kardinal. Ta on populaarne ja võimukas kes satub tähelepanu keskpunkti. Jacques Coppenole avaldab rahvale muljet oma huumoriga ja pöörab rahva tähelepanud narride paavsti valimisele. Gringoire üritab oma etendust jätkata, aga keegi ei pööra talle tähelepanu ja järgneb rahvahulgale. Coppenole teeb ettepaneku valida paavst nagu Flandrias
1.raamat Raamat algab keskaegses Pariisis 6. jaanuaril 1482 kui käimas on Narride pidustused. Rahvas ootab müsteeriumi algust, kuid kardinal ei olnud kohale jõudnud. Rahvas soovis algust näha ja seejärel alustada narride kuninga valimisega. Rahvas muutus rahutuks ja ähvardasid autorit, Pierre Gringoire't. Ta otsustas etendusega siiski algust teha. Tegelased esindasid nelja erinevat prantsuse klassi. Rahva arvates on see etendus igav. Rahvas pöörab oma tähelepanud Clopin Trouillefou'le, kerjusele. Ka näitlejad kaotavad huvi etenduse vastu. Sisse astub Kardinal. Ta on populaarne ja võimukas kes satub tähelepanu keskpunkti. Jacques Coppenole avaldab rahvale muljet oma huumoriga ja pöörab rahva tähelepanud narride paavsti valimisele. Gringoire üritab oma etendust jätkata, aga keegi ei pööra talle tähelepanu ja järgneb rahvahulgale. Coppenole teeb ettepaneku valida paavst nagu Flandrias. Kandidaadid pistavad pea läbi augu; inetuima näoga inimene võidab
need ebakohased 26 sõnad keset üldist pingelist vaikust avaldasid. Gringoire võpatas otsekui elektrilöögist. Proloog katkes ja kõigi pead pöördusid segaduses kerjuse poole, kes end häirida laskmata ses vahejuhtumis paraja silmapilgu leidis heaks lõikuseks ja kaebliku häälega kõnelema hakkas, ise silmi pilutades: «Andke vaesele, halastage!» 1 4 «Tohoh! Jumala eest,» hüüdis Joannes, «see on Clopin Trouillefou. Hei, sõber, kas su haav jalale enam ei kõlvanud, et sa ta käe peale oled pannud?» Nõnda öeldes viskas ta ahvi osavusega väikese mündi võidunud kübaralodusse, mida kerjus oma haige käega rahva poole sirutas. Kerjus võttis almuse ja kibeda pilke meelerahuga vastu ja jätkas oma haleda häälega. «Andke vaesele, halastage!» See vahejuhtum lõbustas kaunikesti kuulajaid ja hea hulk vaatajaid Robin Poussepaini ja
annaabi.ee 
