Louis küll nõustus Felipe troonile saamisega, kuid vastupidiselt testamendile kinnitas tema õigust ka Prantsuse troonile. Prantsusmaa kontrolli alla oli langemas pea kogu Lääne- Euroopa. Moodustati suut allianss, kuhu kuulusid Inglismaa, Holland, keiser ja kõik tähtsamad Saksa riigid ning Portugal ning kuulutati Prantsusmaale sõda. 1703. aastal krooniti ertshertsog Karl Hispaania kuningaks Carlos III ( oli allianssi poolt seatud troonipretendendiks). 1710. aastal tulid võimule toorid, kes taotlesid Inglismaa väljaastumist sõjast. Aasta hiljem suri keiser Joseph I ning Carlos III sai võimaluse kandideerida ka keisritroonile. Hispaania ja Austria Habsburgide kroonide ühendamine oli Inglismaale vastuvõetamatu. Inglismaa eestvedamisel 1713 kirjutati alla rahulepingule Prantsusmaa ning Inglismaa, Hollandi, Portugali ja Savoia vahel. 1714
kuulutamisega, kuid vastupidiselt testamendile kinnitas tema õigust ka Prantsuse troonile. Kui juba Pfalzi kuurvürstkonna pärast oli kogu Euroopa end jalule ajanud, siis nüüd oli Prantsusmaa kontrolli alla langemas pea kogu Lääne-Euroopa. 1701 moodustati Haagis Oranje Willemi/William III juhtimisel suur allianss, kuhu kuulusid Inglismaa, Holland, keiser ja kõik tähtsamad Saksa riigid (sh. Preisimaa) ning Portugal. Allianss seadis omapoolseks troonipretendendiks ertshertsog Karli keiser Leopold I noorema poja (Leopold I oli olnud abielus Carlos II õega, kuid Karl sündis juba keisri järgmisest abielust) ning kuulutas Prantsusmaale sõja. Hispaania pärilussõja peamisteks tandriteks kujunesid Põhja-Itaalia, Hispaania Madalmaad, Lõuna-Saksamaa ja Hispaania. Enamus Itaalia riikidest eelistas jääda neutraalseks. Paavst Clemens XI toetas traditsiooniliselt Bourbone. Poliitiliselt lõhenenud oli ka Hispaania: kui Kastiilia oli Bourbonide
Ristiti Vadjamaa rahvasti, rajasid linnuse, kehtestasid rahvale kümnisemaksu ja alustasid maade läänistamist. 1241. aastal alad olid tagasi vallutatud Novgorodi vürsti poolt. Samal ajal 1237. aastal khaan Batu mongolite juht tungis sisse Venemaale, nad vallutasid Kiievi ja tungisid edasi Poolasse ja Ungarisse. Novgorod ja Pihkva läksid Kirde-Venemaa vürstide kontrolli alla, kes tunnistasid end khaanide alamaks ja maksualuseks. Pihkva troonipretendendiks oli Jaroslav Vladimirovits, kes 1240. aastal koos Tartu piiskopi, Saksa ordu ja Põhja-Eesti vasallide vägedega alustas sõjakäiku Pihkva vastu. Pihkva sai vallutatud, kuid 1242. aastal Aleksandr Jaroslavits võttis omakorda PIhkva üle ning viis Vene väed Liivimaale rüüsteretkele. 5. aprillil 1242. aastal toimus Jäälahing, kus ordu kaotas ning pidi sõlmima rahu. 1253. aastal novgorodlased koos karjalastega tegid rüüsteretke Virumaale (Kättemaks Pihkva ründamise eest)
1923 lõpust peale toimuma tööliskoosolekud tehastes, üliõpilaste koosolekud kõrgkoolides, suured rahvamiitingud linnades, kus kõneldi avalikult Trotski poolt tehtud etteheidetest, süüdistati partei juhtkonda, tehti ettekirjutusi jne. Stalin pidi tahes-tahtmata reageerima. Oli üksi liiga tundmatu, leidis endale liitlasi, suutis enda poolele meelitada nii Zinovjevi kui Kamenevi, kumbki ei hinnanud Trotskit kuigi kõrgelt. Nende jaoks oli kõige ohtlikumaks troonipretendendiks Trotski. Leidsid, et Stalinist endast ilmselt kunagi partei ja riigi juhti ei saa. Kuna KK-s tekkis ühisrinne Trotski vastu, siis tema järgnev kriitika oli suunatud põhikirja vastaste triumviraadi vastu. 1924 möödus avaliku poliitilise võitluse õhkkonnas, sellele lisas veelgi hoogu juurde Lenini surm 22.jaan 1924, mis jättis vabaks nii valitsusjuhi kui parteiliidri koha. Leninist oli maha jäänud tema pol testament, kiri kongressile
annaabi.ee 
