Esimeses kahes stroofis meenutab minu poolt märgitud skeem reeglipäraselt jambi värsijalga – read algavad ühesilbiliste rõhuta sõnadega ning neile järgneb viisikjamb. Viimases kahes stroofis pole ma kindel, kas märkisin rõhud õigesti, sest tekkinud skeem ei meenuta konkreetselt ühtki värsijalga – Esimesed ning kolmandad read oleks justkui jambile tunnuslikud, ent teised read vastanduvad neile täielikult ning on pigem trohheilised värsid. 2. Ivask on kasutanud oma luuletuses lõppriimi, näiteks: *räbalaid – ristid vaid (vahetult järgnevate kaashäälikute järgi, kolmesilbiline) *puu – luu (rõhusilbi täishäälikute järgi, ühesilbiline) *kohtupäeva hääl – järel valgusnääl (rõhusilbi täishäälikute järgi, viiesilbiline) *härg – märg (vahetult järgnevate kaashäälikute järgi, ühesilbiline) *sinilill – torupill (vahetult järgnevate kaashäälikute järgi, ühesilbiline)
Katharinen) perioodil ilmus R. Brockmannil 4 iseseisvat õnnitlustrükist. R. Brockmanni ilmalikus juhuluules on esindatud nii ladina (24 luuletust) ja kreeka keel (üllatavalt vähe gretsistikaprofessori kohta, vaid 4 luuletust) kui ka vastavalt kõige aktuaalsematele kirjanduspüüdlustele saksa keel (33 luuletust). Luulevormidest on ladina- ja kreekakeelsetes luuletustes kasutust leidnud eleegia, epigramm, paroodia ja anakreontiline luuletus; saksakeelses luules sonett, aleksandriin, mitmed trohheilised ja jambilised värsivormid. R. Brockmanni eestikeelne juhuluule R. Brockmanni eripäraks teiste gümnaasiumiprofessorite seas on eesti keele võimaluste järeleproovimine õpetatud luules. Senini oli eesti keelt kasutatud vaid religioossete tekstide vahendamiseks, sellest tulenevalt ei olnud R. Brockmannil mingeid eeskujusid ega traditsiooni, millega haakuda. 1637 Hans von Hövelni pulmadeks kirjutatud ,,Carmen Alexandrinum Esthonicum ad leges Opitij poëticas compositum" (,,Opitzi
alates 1630. aastast Rostocki ülikoolis. Rostockis pühendus R. Brockmann eelkõige teoloogiaõpinguile.1633 sai R. Brockmann kutse tulla Tallinna gümnaasiumi kreeka keele professoriks. Kuna Saksamaa olud olid Kolmekümneaastase sõja tõttu keerulised ning Tallinnas ootas ees Rostocki linnakoolist tuttav H. Vulpius, saabuski R. Brockmann 1634. aasta kevadel Tallinnasse. Juunis 1634 asus ta pidulikult uuele ametikohale. Saksakeelses luules enim kasutust leindud sonett, aleksandriin, mitmed trohheilised ja jambilised värsivormid. Tundis Opitzi reegleid. Flemingi eeskujul kirjutab ka sonette. Timotheus Polus(1599-1642) sündis Saksamaal. Ta õppis esmalt Halles Sigismund Eveniuse käe all, 1610. aastal immatrikuleeriti ta Leipzigi ülikooli. Märtsis 1628 valiti ta Tallinna (Reval) linnakooli õpetajaks; alates gümnaasiumi rajamisest 1631. aastal kuni oma surmani 1642 töötas T. Polus Tallinna gümnaasiumi poeetikaprofessorina.Saksakeelsetes luuletustes kasutas ta eelistatult jambilist
soomlastelt ja läänekarjalastelt, kuid mitte neist ida pool asuvatelt vepslastelt ja idakarjalastelt ja laplastelt. Kalevalamõõt on neljajalaline trohheus. Esimene värsijalg suhteliselt vaba (2-4 silpi), järgmistes on sõna pearõhulise silbi asend määratud. Kui pearõhuline silp on pikk, siis see peab asetsema värsijala tõusus, kui lühike, siis languses. Värsid kahte peatüüpi: dipoodilised trohheilised värsid, mida katkestab tsesuur ja nn.rõhusilbistusega värsid, milles värsijala tõus ja sõnarõhk ei lange kokku. Nende värsitüüpide vaheldumine toob kalevalamõõdulisse runosse rütmielevust, tujukat, kuid reeglipärast liikuvust. Vanade rahvalaulude stiilivahendid on lihtsad: kordus ja algriim. Kõnekujundite kasutust vähe, võrdlused ja metafoorid eepilistes runodes nii haruldased, et nad torkavad silma. Omane eepilistele jutustustele on täpsus ja konkreetsus (omane
annaabi.ee 
