kodaniku kohustusi. Pidev võitlus patriitside ja plebeide vahel teravdas äärmuseni võitlust õiguste eest. Siit kasvas välja seaduse eriline roll ühiskondlikus elus. Mõlemad pooled kasutasid oma huvides ka religiooni, mis algselt oli seadusele väga lähedane, ning tõlgendasid seda samuti oma vajadust mööda: jumalikud ettekuulutused, usu õiguslikud normid patriitside ja nende seast valitud pontifekside käes, sakraalsed seadused kaitsmaks tribuunide puutumatust, patroonide pühad kohustused oma klientide suhtes jne. Religiooni tihe side seaduse ja poliitilise võitlusega suurendas ühelt poolt selle osa ühiskondlikus elus, teiselt poolt aga soodustas sekke formaliseerimist. Perekond. Isa roll ja lapse kasvatamine perekonnas. Kui perre sündis laps, oli ema lapse pärast hirmul selle hetkeni, kui isa tema jalge ette asetatud imiku oma kätele tõstis. See rituaalne zest kinnitas, et isa tunnistab sündinu oma seaduslikuks lapseks
Patriitsidel privileeg auspiitse korraldada ilma preestriteta. Pleibeid ei saanud seega omal alagtusel midagi ette võtta. Konsuliamet patriitside käes + kõrgemad riiigiametid: magistraadid. Plebeid: Plebsi võitluse tulemusena said nad õiguse olla valitud kõrgemaisse plebsiameteisse, kelle ülesandeks plebsi kaitsmine: tribunus plebis: algul 2, siis 5 liiget tribuunide kolleegiumis; neil oli veto õigus, nende isik ja vara oli puutumatu. Plebei ediilid (tribunus plebis’e assistent): nende valimiseks moodustati concilium plebis, mille otsused konkureerisid Senati omadega. Kui lõpuks ka plebeid konsuleiks said, polnud neil siiski auspiitside korraldamise õigust. 12 tahvli seadused (kirjalik e avalik seadus). Seadused varem
o arrogatio- võõra persona sui iurise(isik,kes pole teise isiku perekondliku võimu all) perekonda võtmine, esialgselt rahvakoosolekul o adoptio- lapsendamine kitsamas mõttes, teise perekonnapea võimu all oleva isiku perekonda võtmine. Pmst on isavõim eluaegne. Aga: nt vabaneb poeg nt konsuliks saamise puhul, samuti kui isa poja vabastab ise. EESTKOSTE JA HOOLDUS- riigivõim pidi hoolitsema eestkostja määramise eest, seda tegid preetorid plebeide tribuunide osavõtul. Rooma õigus ei tunne olulist vahet eestkoste ja hoolduse vahel. Eestkostja amet oli tasuta. Eestkostetava huvides tehtud kulutuste eest sai eestkostja nõuda tasu. Mittesuguküpsed: o lapsed kuni 7 a., ei saanud üldse tsiviilkäibest osa võtta ja neid asendas täielikult eestkostja o lapsed 7-14 a., omasid piiratud teovõimet, võisid sõlmida tehinguid puhtakujuliseks vara omandamiseks
valitseda. Nad olid sõjaväe juhid ja esindasid Rooma Riiki välissuhtluses ning juhtisid Senatit. Piiranguid oli nende võimule tõesti vähe, kuid üks tähtsamaid piiranguid seisnes selles, et valiti kaks konsulit ja nad toimisid tavaliselt teineteise kontrollijatena. Konsulid valiti rahvakoosolekul (tsenturiaatsetel komiitsidel) ja nende ametiaeg oli üks aasta algusega 1. jaanuaril (kuigi neid sai tagasi valida). Nende võimu täiendas tribuunide jatsensorite süsteem; viimased võisid konsulite tegevust blokeerida. Peale selle võisid konsulite võimu varjutada määratud diktaatorid, kes võisid eriolukorras hakata valitsema konsulitest sõltumatult (kuid diktaatorid olid ametisse pandud konsulite poolt ning jäid tavaliselt ametisse ainult üheks kuuekuuliseks perioodiks). Konsuliamet jäi püsima ka pärast vabariigi muutumist impeeriumiks. Keisririigiaegsetel konsulitel oli palju väiksem võim kui vabariigiaegsetel
annaabi.ee 
