Ratsasporti kui väga kallist spordiala said Eestis algselt harrastada vaid sõjaväelased ja vähesed rikkad eraisikud. (Kollom 1981: 174) Esimesed ratsutamisvõistlused peeti Tartu lennuväljal 1921. aastal. II maailmasõja alguseks olid Eesti ratsasportlased saavutanud märkimisväärse taseme, kuid sõda katkestas arengu. Ratsutamise takistussõidu areng jätkus juba nõukogude Eestis sõjajärgseil aastail. Ehkki spordiala arengut takistasid ratsutajate kesised treeningutingimused ja ebapiisava kvaliteediga hobukoosseis, jõudsid mitmed Eesti NSV takistussõitjad üleliidulistel võistlustel kõrgetele kohtadele. Esimese eestlasena pääses Nõukogude Liidu koondvõistkonda Jüri Villemson, kes 1963. aastal osales Euroopa meistrivõistlustel. (Kollom 1981: 191) Nõukogude Eesti ratsaväes, millest arenes välja siinne ratsasport, olid õige olulisemaks tagatiseks head, vastupidavad, vähenõudlikud ja küllalt kiired ratsahobused, tõelised lahingukaaslased ning sõbrad
ruutmeetreid oma maa pealt, aga tänapäeval kehva lahendusega, liiga kokku surutud, liiga kõrged majad ei müü. See päev, kui see valmis saab siis peab olema nii, et ma ise tahaks sinna elama minna," kinnitab Manitski (Alas 2009). Hipodroomi ära kolimist põhjendab Manitski ka hobuste praeguse ruumikitsikusega ja halbade tingimustega: ,,Tänapäeval on igal pool maailmas hobusespordis niisugune arusaam, et hobune vajab rohelist looduslikku ala, kus väljas käia. Hobuste heaolu ja treeningutingimused lihtsalt nõuavad praegusest erinevat, uut keskkonda. Kõik hipodroomid, mis rajati 50 või 100 aastat tagasi mõnes kesklinnas, on linna arengule ette jäänud ja mujale viidud," väidab ta (Tooming 2008). Talki väitel on Maniski avalikul arutelul öelnud, et põhjus juht- ja sihtotstarbe muutmiseks on vaid soov ehituskrundid edasi müüa (Talk 2011). 2.2. Mittetulundusühingud Triin Talk, kes tegutseb Telliskivi Seltsis ja töötab Tallinna Kultuuriväärtuste Ametis,
esindajatega, paraku võtsid II maailmasõda ja nõukogude okupatsioon selle võimaluse." (Teele Metstak, 2014). ,,Ratsutamise takistussõidu areng Eesti NSV-s algas sõjajärgseil aastail. Arengut toetasid ratsaspordiinstruktorite ettevalmistamine vabariigi kõrgkoolides (TRÜ ja TPI), ratsutamise viljelemine kolhoosides ja sovhoosides, ratsutamisosakondade loomine laste ja noorte spordikoolide juurde. Ehkki spordiala arengut takistasid ratsutajate kesised treeningutingimused ja ebapiisava kvaliteediga hobukoosseis, jõudsid mitmed Eesti NSV takistussõitjad üleliidulistel võistlustel kõrgetele kohtadele. Esimese eestlasena pääses Nõukogude Liidu koondvõistkonda Jüri Villemson, kes 1963.aastal osales Euroopa meistrivõistlustel." (Teele Metstak, 2014). ,,1970-ndatest aastatest alates hakkasid ratsutajate treeningutingimused paranema avati uued ratsaspordibaasid Niitväljal (1976), Jüris (1980), Tallinnas (1990) ja Luunjas (1990).
vastavate "rasside" erinevaid võimekusi Erinevad võimekused peegelduvad välimuses, sh kolju kujus Osad rassid on väljasuremisele määratud, kuna pole võimelised kaasaaegses maailmas hakkama saama. Ida-Aafrika jooksjad Geneetiline alus? - Ei ole leitud midagi, mis sellele viitab. Keskkonnatingimused? - enamus jooksjaid Rifti orust paarist külast, peamiselt 2000 meetri kõrguselt, st treeningutingimused kõrgmägedes ja teistsugune treeningrežiim kui mujal. - saledus ja sellest tulenev efektiivsus lisab kiirust ja vastupidavust. Institutsionaalne alus? - ajaloolised mõjud (nt Briti armee ja misjonärid kasutasid kohaelikke postipoistena) - lapsepõlves jooksnud regulaarselt pikki vahemaid kooli - lähiümbruse eakaaslaste või veidi vanemate kaaslaste võidud suurendavad soovi treenida - soodne ja võistuslik treeningukeskkond.
annaabi.ee 
