Läbimurre 1932-34, siis avastati, et Saaremaalt selline mees, keda võiks isegu lugeda. Tema läbilöök sellest, et hakkab kirjutama rannajutte soeses Saaremaaga. 1934 Surnud majad, 1935 Õitsev meri, 1936 Rannajutud, Läänemere isandad, 1937 Taeva palge all, 1942 Hea sadam, 1952 Tee kaevule, 1963 Kevadine maa, 1978 Projekt Victoria. Hiljem Rootsis paguluses, jätkab kirjutamist, sellega seoses temaatika püshholoogilises suunas, spetsiifiline traumakirjandus. ''Tee kaevule'' on hea näide püshholoogilisest proosast. ''Projekt Victoria'' on pööre ulmekirjandusse, suht ootamatu. 11. Psühholoogiline ja naturalistlik proosa 191744 (Peet Vallak jt). Autorid: Peet Vallak aka Peeter Pedajas kõige klassikalisem novelliautoripositsioon. Pärit Mulgimaa piirilt, loomingu põhiosa 1920-30ndate vahel. 1920 aastate romaanides rohkem eksperssiivsust, teatav äärmuslikkus, mingid tumedad tunded. Hiljem värvikam, ekspressiivsem
Probleemikeskne romaan: pessimism, mis levib nii maailmas kui ka Eestis. See on ka selle romaani üheks põhiliseks jõuks erinevad kinnismõtted iseloomustavad neid tegelasi ja minevikus juhtunu juhib nende valikuid. Kui suurt romaani vaadata, siis see on vadilik lähenemine, koomiline vaade. Rahvalik-paroodiline, kaasahaarav "tontidega" võitlemise lugu. 3. Lähiajalugu nüüdiskirjanduses. Poliitiline ülekirjutus ja traumakirjandus (J. Kross, M. Traat, E. Mihkelson vs S. Oksanen jt) 1990ndatel ja ka 00ndate I poolel ajalooline proosa. Vahepeal vajus tagaplaanile, kuid nüüd on see jälle esil. Traditsioonilise ajaloolise romaani tegevus leiab aset vähemalt 50-60 a enne sellest kirjutamist. Olulisene ka ajaloolise tõepära või täpsusega arvestamine, mis tähendab ajaloolise olustiku võimalikult usutavat edasiandmist detailirikka kirjelduse kaudu. Nõnda peaks kirjandus tekitama lugejas minevikus ,,kohalolu" tunde
hiljem seda tuleb juurde. Hilise osaga on Mälgul nii, et see on retseptsioonis jäänud 30ndate proosa varju. Ei saa öelda, et Mälgul toimuks mingit langust, pigem loomingulised otsingud. Liigub pärast II MS kolmes põhisuunas ja siis tuleb neljas liin kolmele lisaks: + jätkab vanas vaimus, realism+romantism + kodumaalt põgenemine, pagulase algusaastad ja sellest tulevad ka kõik klassikalised pagulas-psühholoogilised kollusioonid proosas jne. Proosas on selgelt näha spetsiifiline traumakirjandus. Me oleme pagulusse sattunud ja peame sellega seotud draamat läbi kirjutama + uus otsing psühh realismi radadel esiteks tähendab see Mälgu puhul seda, et psühholoogilisus süveneb, muutub keerulisemaks ja põnevamaks. Psühholoogilise proosa tipuks saab "Tee kaevule" (1952-53), mis räägib tütarlaste gümn direktori pingelistest otsingutest. Armastussüzee on tänuväärne materjal, mille peale saab üsna keerukaid lugusid lahti mängida
Kroonikas on tähelepanu pööratud eri Eesti aladele. Henrik käsitleb eestlaste lugu tendentslikult, poolikult, lähtuvalt oma poliitilistest huvidest. Kroonikaga käivad alates 19.saj keskelt kaasas representatsioonid: Henriku valesid on läbi jutustuste, teadusliku kirjanduse, filmide püütud parandada. Sama teema juurde võiksid käia ka representatsioonid või Henrikust alguse saanud ilukirjandus, kus väideldakse autoriga. Kroonika kui traumakirjandus: analüüsitakse traagilisi üleelamisi nii indiviidi kui ka rahvagrupi tasandil, nt koonduslaagri kogemus. Ka Eesti rahva ajalugu on võimalik kirjeldada traumaatilise 2 kogemusena. Nii saab ka kroonikat käsitleda kui traumateksti – kirjeldatakse koloniaalsest vaatepunktist ühele rahvale põhjustatud kannatust. See on jätnud alaväärsuskompleksi meie rahvuslikku enesemääratlusse.
annaabi.ee 
