Üleminekutemperatuur e "sulamistemperatuur" (Tm) membraani iseloomustav suurus, sõltub membraanilipiidide polaarse peagrupi tüübist, atsüülahelate pikkusest ja küllastamatusest. Allpool T m'i on membraanilipiidid jäigad ja tihedalt pakitud, kõrgemal temp'l lipiidid muutuvad elastsemaks ja liikuvamaks. Temperatuuri tõusul üle Tm lipiidi atsüülijääkide (hüdrofoob-sete sabade) liikuvus kasvab drastiliselt. Membraani pind võib suureneda ja paksus väheneda. 6. Lipiidide translokalisatsioon biomembraanide, lipiidide translokaatorid. ?? Lipiidide süntees toimub ER sütosoolsel poolel (fosfolipiidid) või Golgis (sfingolipiidid) , seega oleks väga raske tekitada ER kaksikkihilist membraani. Lipiidide üleviimise eest ER siseküljelt välisküljele vastutavad membraanseoselised valgud: fosfolipiidide translokaatorid (flipaasid). 7. Lipiidide parved (lipid rafts), nende funktsioonid. Lipiidide parved on suure kolesterooli, sfingolipiidide sisaldusega piirkonnad
Hajuskordused: Transposeerumise tagajärjel on inimgenoomis umbes 45% kordusi, hiires 35%. Ka LINE järjestusi inimeses rohkem. Suurim erinevus SINE levikus. Inimesel üks (Alu), hiirel neli perekonda. Mis eristab meid genoomsel tasandil inimahvidest: Kas on toimunud divergents klaadidena või on toimunud üheaegne lahknemine (trihhotoomia). Enamik andmeid viitab Homo-Pan ühisele klaadile. Näit. 0,1 Mb autosomaalse fragmendi translokalisatsioon Y-kromosoomi H-P klaadis, Divergents H-P ja H-G vahel vastavalt 5-6 MYr ja 7-8 MYr tagasi. Liigiteke algas arvatavasti väikestest tsütogeneetilistest erinevustest (inversioonid) ja/või varajast embrüogeneesi reguleerivatest geenidest. 95% simpansi genoomist saab otseselt järjestada inimese omaga. Järjestuses erinevus 1,2% (35 mln.). Ülejäänu tekkinud indelite tulemusena (3%, 5 mln.) ja duplikatsioonid (2,7%). Inimesel esinevad
Shine-Dalgarno järjestus) mis asub 5 -10 b ülapool initsiaatorkoodonit: see paigutab p-saidi initsiaatorkoodoni kohale. - fMet- tRNA seondub paardulise abil initsiaatorkoodonile. - Seondub 50S subühik. Prokarüootne translatsioon ELONGATSIOON algab A-saidi vabanemisega, mis võimaldab uute aa-tRNA-de seondumist. Selles osaleb elongatsioonifaktor Tu (EF-Tu; väike GTP-ase). Toimub peptiidsideme moodustamine ja translokalisatsioon : ribosoom liigub 3 nukleotiidi võrra edasi, peptidüül tRNA paigutub taas P- saiti. Seda protsessi katalüüsib elongatsioonifaktor G (EF- G). EF- Tu- GDP kompleksi konverteerimist EF- TU-GTP kompleksiks vahendab elongatsioonifaktor Ts (EF- Ts). TERMINATSIOON toimub, kui A- saiti satub terminaator-koodon. Terminaator- koodonid tuntakse ära terminatsioonifaktorite poolt (release factor, RF) poolt: RF1 tunneb ära UAA ja UAG koodonid. RF2 tunneb ära UAA ja UGA koodonid.
valgud, integraalsed, membraansed ja sekreteeritavad valgud · Ülejäänud valgud sünteesitakse vabadel, tsütosoolsetel ribosoomidel- jäävadki sinna, kui ei sisalda signaaljärjestusi (mitokondriaalne, peroksüsomaalsed, tuumavalgud · SRP- Signaali äratundev kompleks (signal recognition particle) interakteerub N terminaalse signaaliga · Valkude suunamine ER toimub sünteesi käigus- kotranslatsiooniline translokalisatsioon Selle kaudu sorteeritakse ER, Golgi kompleksi, lüsosomaalsed ja sekreteeritavad valgud Cis-ternaalne progressioon - Golgi kompleksis viiakse läbi valkude protsessimine: Erinevad glükosüülimisreaktsioonid valkude liikumise vältel Cis-golgist trans-Golgisse Konstitutiivne sekretsioon, väikesed, vähem pakitud vesiiklid Reguleeritud sekretsioon- tihedamini pakitud, suuremad vesiiklid- vabanevad mingi signaali tulemusena Endotsütoos- retseptorvahendatud vs. Pinotsütoos- vesiiklid
annaabi.ee 
