Looming, 9, lk 12711274. Ajaleheartikli kirje koosneb kahest osast nagu kogumikus ning ajakirjas ilmunud artikli puhul, kuid neist erinevalt märgitakse: - artikli ilmumise kuupäev ja kuu, - lehe number, - rohkem kui neljaleheküljelises ajalehes ka leheküljenumber. Nt: Pullerits, P. 2008. Vanilla Ninja triumfeeris Tsiilis. Postimees, 27. veebruar, nr 48, lk 19. Vene tähestikus kirjutatud allika kirje võib esitada originaalkujul või translitereerituna ladina tähestikku (reeglid vt ÕS 2006, lk 10331034). Tehniliselt hõlpsam on translitereerimine, nt Tkatsenko, O. 1985. Merjanskij jazyk. Moskva: Nauka. 13 Interneti-materjalile viitamisel asendab kogumiku, perioodika- või jätkväljaande ilmumisandmestikku võrguväljaande aadress, millele lisatakse sulgudesse materjali kasutamise kuupäev. Autoriga tekst: Neeme, T
(=volume), No (=number), saksakeelses Bd. (=Band), Nr. (=Nummer). Toimetaja märgitakse keelest olenevalt, näiteks eesti keeles (Toim.), inglise keeles (ed.), saksa keeles (Hrsg.). Lehekülje lühend on üldisema tava kohaselt samuti võõrkeelne: inglise keeles p., saksa keeles S. Kasutatud allikmaterjalid nummerdatakse. Esmalt tuuakse ladinatähestikuline (nii eesti- kui võõrkeelne) ja seejärel slaavitähestikuline kirjandus. Kirillitsas olevad allikad võib esitada translitereerituna ladina tähestikku, kusjuures kirje lõpus on märge töö keele kohta (nt vene keeles või in Russian) ja sel juhul nad paiknevad üldises järjekorras (Ü. Roosmaa, 2002 http://www.eau.ee/26350). 16.1. Raamatud Kui raamatul on mitu autorit, siis eristatakse nende nimed komaga. Pealkirjades lühendeid ei kasutata. Kui ühelt autorilt on viidatud mitu allikat, siis järjestatakse need viidete nimekirjas ilmumisaastate järgi, alustades varasemast (Lepikult, Tamm 2003, lk.23).
(=volume), No (=number), saksakeelses Bd. (=Band), Nr. (=Nummer). Toimetaja märgitakse keelest olenevalt, näiteks eesti keeles (Toim.), inglise keeles (ed.), saksa keeles (Hrsg.). Lehekülje lühend on üldisema tava kohaselt samuti võõrkeelne: inglise keeles p., saksa keeles S. Kasutatud allikmaterjalid nummerdatakse. Esmalt tuuakse ladinatähestikuline (nii eesti- kui võõrkeelne) ja seejärel slaavitähestikuline kirjandus. Kirillitsas olevad allikad võib esitada translitereerituna ladina tähestikku, kusjuures kirje lõpus on märge töö keele kohta (nt vene keeles või in Russian) ja sel juhul nad paiknevad üldises järjekorras (Ü. Roosmaa, 2002 http://www.eau.ee/26350). 16.1. Raamatud Kui raamatul on mitu autorit, siis eristatakse nende nimed komaga. Pealkirjades lühendeid ei kasutata. Kui ühelt autorilt on viidatud mitu allikat, siis järjestatakse need viidete nimekirjas ilmumisaastate järgi, alustades varasemast (Lepikult, Tamm 2003, lk.23).
Kui allika autor on asutus või organisatsioon järjestatakse allikas tähestikuliselt vastavalt selle nimetusele. Allikate puhul, kus pole näidatud autorit, paigutatakse see loetellu tähestikulises järjekorras vastavalt pealkirjale. Kui loetelu sisaldab mitte-ladinatähestikulisi allikaid, tuuakse esmalt ära ladinatähestikulised allikad, seejärel teistes tähestikes teosed originaaltranskriptsioonis. Muutähestikulised allikad võib esitada ka translitereerituna ladina tähestikku. Sellisel juhul paiknevad nad vastavalt transliteratsioonile tähestikulises järjekorras ning kirje lõpus on märge originaali keele kohta. Nt: (vene keeles). Kui loetelus on mitu tööd ühelt autorilt, järjestatakse need ilmumisaja alusel alustades varasemast. Kui autorilt on samal aastal mitu tööd, siis järjestatakse need pealkirja esitähe alusel ja lisatakse nii tekstisiseses viites kui allikate loetelus aastaarvule järjekorda tähistav väiketäht
annaabi.ee 
