bitised, 32-bitised ja 64 - bitised. Mida suurem on bittide arv, mida arvuti saab saata võrgukaardile, seda kiiremini saab NIC saata andmeid võrgukaablile. Kuna arvutipoolel andmeteisalduseks kasutatakse rööpedastust ja mitmest (tavaliselt 16 või 32) liinist koosnevaid siine, siis tuleb need võrguadapteris muundada jadakujule, et neid bitthaaval võrgukaablisse edasi saata. See protsess lõpeb arvutiandmete teisendamisega transiivris elektrilisteks ja optilisteks signaalideks, mis võrgukaablites saavad edasi kulgeda. Igal võrgukaardil peab olema tema asukohta näitav number ehk aadress, et teda oleks võimalik teistest plaatidest eristada. Üks IEEE komiteesid tegeleb võrguaadresside määramisega ja kõik võrgukaartide tootjad ,,nõeluvad" need aadressid plaatide sisemistesse elektroonikalülitustesse. Selle tulemusel on igal plaadil ja seega ka igal
8-bitised, 16-bitised 32-bitised. Mida suurem on bittide arv, mida arvuti saab saata võrgukaardile, seda kiiremini saab NIC saata andmeid võrgukaablile. Kuna arvutipoolel andmeteisalduseks kasutatakse rööpedastust ja mitmest (tavaliselt 16 või 32) liinist koosnevaid siine, siis tuleb need võrguadapteris muundada jadakujule, et neid bitthaaval võrgukaablisse edasi saata. See protsess lõpeb arvutiandmete teisendamisega transiivris elektrilisteks ja optilisteks signaalideks, mis võrgukaablites saavad edasi kulgeda. Igal võrgukaardil peab olema tema asukohta näitav number ehk aadress, et teda oleks võimalik teistest plaatidest eristada. Üks IEEE komiteesid tegeleb võrguaadresside määramisega ja kõik võrgukaartide tootjad ,,nõeluvad” need aadressid plaatide sisemistesse elektroonikalülitustesse. Selle tulemusel on igal plaadil ja seega ka igal arvutil võrgus unikaalne aadress.
· 8-bitised, · 16-bitised · 32-bitised. Mida suurem on bittide arv, mida arvuti saab saata võrgukaardile, seda kiiremini saab NIC saata andmeid võrgukaablile. Kuna arvutipoolel andmeteisalduseks kasutatakse rööpedastust ja mitmest (tavaliselt 16 või 32) liinist koosnevaid siine, siis tuleb need võrguadapteris muundada jadakujule, et neid bitthaaval võrgukaablisse edasi saata. See protsess lõpeb arvutiandmete teisendamisega transiivris elektrilisteks ja optilisteks signaalideks, mis võrgukaablites saavad edasi kulgeda. Igal võrgukaardil peab olema tema asukohta näitav number ehk aadress, et teda oleks võimalik teistest plaatidest eristada. Üks IEEE komiteesid tegeleb võrguaadresside määramisega ja kõik võrgukaartide tootjad ,,nõeluvad" need aadressid plaatide sisemistesse elektroonikalülitustesse. Selle tulemusel on igal plaadil ja seega ka igal arvutil võrgus unikaalne aadress.
Võrgukaarte on põhiliselt kolme liiki: 8-bitised, 16-bitised ja 32-bitised. Mida suurem on bittide arv, mida arvuti saab saata võrgukaardile, seda kiiremini saab NIC saata andmeid võrgukaablile. Kuna arvutipoolel andmeteisalduseks kasutatakse rööpedastust ja mitmest (tavaliselt 16 või 32) liinist koosnevaid siine, siis tuleb need võrguadapteris muundada jadakujule, et neid bitthaaval võrgukaablisse edasi saata. See protsess lõpeb arvutiandmete teisendamisega transiivris elektrilisteks ja optilisteks signaalideks, mis võrgukaablites saavad edasi kulgeda. Igal võrgukaardil peab olema tema asukohta näitav number ehk aadress, et teda oleks võimalik teistest plaatidest eristada. Üks IEEE komiteesid tegeleb võrguaadresside määramisega ja kõik võrgukaartide tootjad ,,nõeluvad" need aadressid plaatide sisemistesse elektroonikalülitustesse. Selle tulemusel on igal plaadil ja seega ka igal arvutil võrgus unikaalne aadress.
annaabi.ee 
