ühest piirkonnast teised. Kindlused,lossid ja kloostrid olid üksteisest 50 km kaugusel. Suurem osa Tallina võõrastemajad asusid eeslinnas väljaspool linnamüüri, kus oli ruumi tallide tarvis. Neid kutsuti sissesõiduhoovideks. Erakorteri otsisid endale lühemaks ajaks linna tulnud rändartistid, muusikud, pillimeistrid ja hambaarstid. Võõrastemajade seadusandlikku külge hakkas valitsus korraldama 18.sajandil. Keiserlik ukaas jaotas 1770.aastast trahterid nelja liiki: 1) trahterid, kus saab süüa ja juua ning vajadusel ka öömaja; 2) trahterid, kus antakse süüa ja juua; 3)trahterid, kus süüa ei saa kuid saab juua ja öömaja; 4)trahterid, kus saab ainult juua. Tallinna vanim teadaolev võõrastemaja oli Hamburg, mis asus praeguse aadressi järgi Niguliste 12. Selle asutas Tallinna ärimees ja parukategija G.B.Witt 1775.aastal. 1821.aastal Venemaal välja antud trahterite seaduse kohaselt võis pidada võõrastemaju, restorane, kohvikuid, kõrtse ja söögimaju
roomlaste kaubateede ääres. Et Vana-Rooma impeeriumi kodanikele ei olnud tundmatud Alpid oma hüvedega (värske õhk, looduse ilu, kuuma- ja terviseallikad), siis rajati hospiitse ka Alpi teede kõrgeimate ja raskeimate läbipääsude juurde. Läbisõitjaid teenindasid mungad, külalistele pakuti ka võimalust osa võtta religioossetest üritustest. Selliste öömajade andmine oli puhtalt heategevuslik. 13. sajandil tekkisid ka Kesk-Euroopa maades võõrastemajad ja trahterid, mida saab käsitleda kui hotelli eelkäijatena. Võõraste rändurite (peamiselt kaupmeeste) majutamise vajadus käis käsikäes kaubanduse arenemisega, kaubanduskeskuste kujunemisega. Trahter oli koht, kus võis leida öömaja ja saada süüa (nii endale kui ka hobusele). Turisminduses kutsutaksegi 13.-15. sajandit rändkäsitööliste ajastuks. Edasist arengut Kesk-Euroopas seostatakse saksa linnade õitsele puhkemisega. Ööbimiskohad
Kõrtsid ja postijaamad. Eestimaa ja Liivimaa kubermangus 18.saj-20.saj alguseni. Ajalooline piiritlus. 18-20 saj. Alguseni. Tsaariaeg. Põhjasõjajärgselt kehtestatud Vene Impeeriumi Balti provintsid. Provintside vasallriigi staatus koos Balti erikorraga. Kõrtsi mõiste endiaegne söögi- ja joogimaja. Kõrtsid kuulusid maaomanikele, kuulusid mõisnikele (mitte kõrtsmikele) kõrtsmik oli vaid rentnik. Kindlasti tuleb vahet teha linnakõrtside ja maakõrtside vahel linnakõrtsid on trahterid. Maakõrtsid olid teekäijate ja vooriliste kokkusaamise koha kaubatehingute sõlmimine, tööristade-jookide müük (kaubandus), nädalalõpul ka põlisrahvas koos et pidu pidada. Sõlmiti väga ebameeldivaid kokkuleppeid tööandja vastu (mõisnike, riigi vastu). Ka juba rootsi ajast on kokku loetud oma 200 maakõrtsi (enne Põhjasõda). Olles vene riigi koosseisus on Eestimaal esimeste esialgsete andmete põhjal arv 10kordistunud.
,,Teie ütlete: kaljudel hing sees. See on ju iseenesestki mõista. Aga maakera tõmbejõud? Ah see ei ole teie arvates hing? See pole elu? Ei, va vennas, tehke oma kõrvaluugid lahti, siis kuulete, mis sellest järgneb, et kaljud süüa tahavad: teie kuulute kiviriiki, looma- ja taimeriiki igatahes oma söömisega." Ja kui ta oli veel kord oma loogikale kinnitust küsinud ja jaatava vastuse saanud, jätkas ta: ,,Aga kas kividel, loomadel või taimedel on oma monopol, oma viinavabrikud, trahterid, kõrtsid, oma aktsiis kroonumaksudeks, oma õigeusklik riigivalitsus, kes levitab alkoholi ja võitleb ise karskusega tema vastu? Olete seda kuulnud? Ei? Mina ka ei ole. Keegi ei ole! Tähendab, ma räägin alles loogiliselt. Loomariigis pole niisugust elukat ja taimede seas niisugust roomajat, kes eest end toidaks ja takka sööks või alt saeks ja ülalt jätkaks. Nõnda teeb ainult õigeusklik inimene. Sellepärast on õigeuskliku inimese peatunnuseks, et ta võitleb iseenda vastu
annaabi.ee 
